kolmapäev, 21. detsember 2016

Loba

Viimane pikem jooks oli 3.detsember ja läbitud sai 18 km. Peale seda olin Grete nohu-köha tõttu hoolduslehel peaaegu kaks nädalat ja liikusin selle aja jooksul paar korda poodi ning arstivisiitidele. Jäin esimestel päevadel magama nii, et pisarad voolasid mööda põski. Tundsin, et ei saagi enam "oma asja ajada". Samas see sunnitud tubane eluviis tegi päris korralikult selgeks, et ma ei saa ega tohi end teiste harrastussportlastega võrrelda. Lugesin ikka, et kes läbis mitu maratoni sellel ajal, kes tegi pikki jookse, kes rügas jõusaalis, kes toitus ideaalselt ja saavutas märkimisväärse vormi. Vaatlesin seda postitustemöllu kõrvalt ja hakkas veidi imelik. Ma ju ei tee nii palju, ma olen nii tavaline. Ma küpsetasin lapsega piparkooke vähemalt kolm korda selle aja jooksul, vaatasime koos raamatuid ja ladusime klotse, pühkisin nohust nina ega pidanud kuhugi kiirustama. Nüüd kui mul oleks võimalik käia ka jooksmas pole aga seda õiget tunnet. Tõsi küll, et paar päeva täitsa oli "tahan joosta tunne"olemas, nimelt reedel ja laupäeval pisikeste jooksude näol. Kuid peale tubast eluviisi on 9 tundi tööl liigutada praegusel pimedal ajal rohkem kui küll. Üritasin isegi kell 4 ärgata ja kell 20 uinuda, kuid see plaan ei edenenud nagu kogemusest õppisin.

Muidugi on praegu hea aeg laduda korralik põhi ja aina paremaks muutuda, kuid mul ei ole millegipärast kiiret enam. Ehk see jõuluaeg ning varahommikused mõtteminutid on aidanud veidi endas selgust leida. Olen mõistnud, et tegelikult on mul ju kõik oluline olemas. Eriti kui jälgida jõuluaegseid heategevussaateid, siis tekib endal tunne, et miks ma ometi virisen nii tühiste asjade pärast. Mul on ema, mul on isegi vanaema ja õde ning vend. Mu lapsel on lasteaiakoht, mul on töökoht, üürikodu, ma tulen ise toime oma igakuiste tulude ja kulude planeerimisega, enamasti oleme terved, ma sain sel aastal oma suure unistuse täide viia heade inimeste abiga. Jah, ma ei saa endale kõiki ilusaid asju lubada, kuid samas asjad ei tekita minus seda erilist sära ja vaimustustunnet. Asjad on asjad. Jalutasin sõbrannaga ja tema vaimustus ühest mööduvast autost, ma ei saa siiani aru mida on masinates nii erilist, et õhinasse sattuda. Eks see kõik näitab kui erinevaid inimesi on olemas.

Kõlab kui tobe uue aasta lubadus, kuid jaanuarist vean end jooksurajale tagasi. Esialgne eesmärk sai ootamatult kiiresti täidetud ja nüüd on vaja uut sihti kuhu poole treenida. Seni aga pean sisemisi võitlusi endaga ja püüan aru saada miks ma mida teen. Ideaalis sooviksin vaba suve ja võtaks söestumiseni päikest, käiks ujumas, metsas, maakodudes ja lihtsalt oleks. Kuid reaalsus koputab ja tuleb tegutseda ning otsustada mida ma päriselt tahan. Mis on selle kõige hind?

Selle kõigega tahan ma öelda, et praegu on hea aeg, et pidada monolooge. Mina sõidan jõuludeks koju ja veedan aega nendega, kes on kõige olulisemad. Ema juba ütles, et küll ma jälle jooksma lähen, kuid arvan, et on õige aeg, et päriselt kohal olla. Hobid jäävad parimal juhul surmani, kuid inimesi tagasi tuua ei saa, seega tuleb väärtustada hetki koos kallitega kuniks neid on.
Viide

teisipäev, 6. detsember 2016

Lubadused aastaks 2017

  • Hoian jooksurõõmu. Jaanuarist taas jooksukava järgi treenimas.
  • Tegelen toitumisega, sest laiskus on juba enese eest põgenemiseks muutunud.
  • 2 ultrajooksu.
  • Nutan vähem.
  • Ei muretse asjade pärast, mida muuta ei saa.
  • Hindan end rohkem.
  • Püüan olla avatum. 
Eks selgub, kas lubadused saavad täidetud.

laupäev, 3. detsember 2016

Kas lubadused aastaks 2016 said täidetud?

Minu lubadused aastaks 2016 olid järgmised:
  • "Uuel aastal hakkan koguma jooksukilomeetreid. Kui juba valgem aeg, siis proovida vormi paranedes ka linnast maale jooksu. Tartu-Avinurme." Linnast maale ei jooksnud, kuid kaks 24h jooksu said läbitud. Oli positiivne jooksuaasta ja kõik isiklikud rekordid said parandatud.
  • "Jõuan rohkem treenima välijõusaali." Paar korda jõudsin, kuid see piirnes rohkem jooksujärgse venitusega. Käisin spordiklubis mõned kuud enne täielikku jooksuhullust.
  • "Saan sõbraks toitumiskavaga ja kaalu alanedes ka kiirus suureneb natuke." Ei, ei, ei! No kuidagi ei läinud toitumine, selles osas olin laisk. Sageli on toit ainuke asi, mis lohutab. Ehk peaks sunniviisiliselt kohvi tarbima hakkama, et kuskilt kiiret energiat ammutada? Pole vist eriti hea mõte. Tegelikult kevadeks võiks kergem olla küll, kuid toitumiskava ilmselt mängu ei võta. Eks näis kas järgmisel aastal läheb selles osas paremini.
  • "Püüan võimalusel võtta osa Tartus toimuvatest jooksupidudest." Üks sarjake sai läbitud, seega võin öelda, et õnnestus.
  • "Keskendun rohkem positiivsele ja vingun vähem. Teadagi tõmbab negatiivne mõtlemine (kirjutamine) negatiivset veel rohkem ligi. Positiivsed mõtted, motiveerivad kirjutised ja kõik hakkab taas aina paremini minema, halamist on nii endal kui lugejatel tüütu pidevalt jälgida. " Ma ikka ei muutu, vingun endiselt. Vähemalt suutsin ka positiivset leida.
  • "Raskel ajal parem ootan selle möödumist ja püüan edaspidi sellest mitte nii suurt numbrit teha. Küll läheb paremaks." Ootamisest midagi ei muutu, peab tegutsema. Tegutsesin ja muutus. Mõnel hetkel tundub, et hullemaks, kuid enamasti on rahu hinges.
  • "Osalen vähemalt viiel järgmisel aastal toimuval jooksul." No välja tuli 15, seega suur eneseületus sai tehtud.
  • "Olen õnnelik kui pereliikmed on terved ja katus pea kohal." Kahjuks sel aastal on Grete väga tihti nohune ja jälle olengi hoolduslehel. Sünnipäevamelu, üks jõulupidu jäävad ära ja minu jooksudega on lood kehvad. Jaanuarist alustan uuesti jooksukavaga, kuid sel kuul püüan kuidagi oma eluga hakkama saada ja teha kõike nii nagu jõuan ajaliselt. Üürikodu on olemas.
Üldjoontes oli aasta täis muutuseid ja rohket arengut. Üritasin anda ülevaate oma läbitud jooksudest ja sain ohtralt tagasisidet. Inspireerin ja lähen väga korda inimestele, keda ma isegi lähemalt ei tunne. Lugejakirju on tore saada, kiita olen saanud ja tublidest võiksin ehitada endale elumaja lausa. Ebameeldivad anonüümsed pole siia jõudnud õnneks.

Järgmise aasta lubadused pole veel välja mõeldud, kuid ilmselt lähiajal tuleks nad kirja panna, et järgmise aasta lõpul saaks endale taas näpuga näidata.