pühapäev, 20. november 2016

Toitumisest, minu kahest poolest ja tahaks kooli minna, aga..

Just täna on õige aeg alustada! Usun, et paljud mõtlevad ühel hetkel, et miks varem oma hobiga tegelema ei hakanud..oleks ju areng juba oluliselt uhkem. Kui otse ei saa, siis saab ringiga või uuesti ja uuesti katsetades. Mina olen selles etapis, kus tuleks oma toitumine jälle korda saada. Teoorias on paljud targad, kuid praktikas enamus neist peidavad kätega silmi ja lähevad suhu ka toiduained, mis just kehale kvaliteetkütuseks pole.

Paaril hommikul on jäänud hommikusöök üldse söömata ja näljane mina on väga kuri. Mõtlen õelaid mõtteid ja kõik teised on minu hädades süüdi. Peale lõunasööki on juba tuju hoopis teine. Loomulikult näljasena tulevad ka emotsiooniostud ja magus-magus-magus. Tuleb karbimajandus tööle tekitada ja mitte peituda selle taha, et jõuan trenni teha, seega on kõik hästi ja sööngi mida iganes soovin. Natukene võiks ju oma emotsioone kontrollida ja hea toiduga tulevad ka head mõtted.

Eile poes käies vaatasin kassajärjekorras oma ostukorvi sisu ja mõtlesin, et ma pole normaalne. Pool korvist oli magus, poolfabrikaadid, teine osa oli korralik toit, mis täidab kõhu ja annab pikemaks ajaks energiat. Minus võitlevad pidevalt hea ja halb pool ning see väljendub igapäevaselt kui end analüüsida.

Üks osa minust sööks diivanil krõpse, jooks karastusjooke, limpsiks jäätist ja vaataks filme. Mõtleks milleks tõmmelda, puhkaks, oleks ja lülituks üldse kõigest ja kõigist välja. Magaks 12 tundi järjest kui vaid und oleks. Selline täiesti laisk ja tundetu pool minust.

Teine osa ärkab igal hommikul ja tahab maailma vallutada. Kõik peab olema raamides. Pean andma endast nii palju kui võimalik. Pean olema endale, lapsele eeskujuks ja tegutsema eesmärkide nimel. Puhkus on nõrkadele. Kui ei jõua, siis surun edasi end ja teen kõik ära. Pole kohta allaandmisele. Täis tahtejõudu, meeletut võitlusvalmidust ja suuri unistusi.

Tööl on ka palju kordi tulnud pähe, et miks mina pean raskeid asju vedama või tegema tööd, mille eest teised naised põgenevad. Enam ei taha enda pead sellega vaevata, minu tagasiside on edastatud ja eks ma olen see "elupäästja". Vähemalt ühel ilusal päeval ma pääsen ja teen tööd mida armastan. Seoses sellega meenus, et homme on jälle esmaspäev. Samas äkki ma just tänu tööle olengi nii sitkeks arenenud.

Olen väsinud pidevast näitlemisest. Õdegi on öelnud, et olen mõnel jooksupildil või videos täiesti võlts. Esialgu vaidlesin vastu, kuid oma iva on jutus olemas. Ma ei saa olla see, kes ma olen, sest ma ei saa erinevatel põhjustel tegeleda sellega, mis mind elavana hoiaks. Järjest enam mõtlen ka sellele, et ehk tuleb see suur ohverdus tuua ja kolm aastat olla nädalavahetuseema oma tütrele. Õnneks on mul suurepärane tugivõrgustik ema, vanaema ja õe, venna näol olemas. Tartu Ülikool ja kehaline kasvatus ning sport on juba neli aastat mu silmapiiril olnud. Ma isegi ei tea, kas suvel uuesti proovida sisseastumiskatseid sooritada või treenida, areneda ja oodata aega kui tütar juba suurem.

Egoistlik oleks oma soove täita pidevalt, kuid samas tulevik oleks veidi helgem. Keerulised valikud.

4 kommentaari:

  1. Kui õppimiseks võimalus, oskused, tahtmine, ... on olemas, siis tuld! Seda enam, kui tugivõrgustik ka olemas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks see paras kannapööre elus tuleb kui jõuan 100% otsusele kuidas on õigem edasi minna.

      Kustuta
  2. Ma arvan, et selle iseenesega võitlemises sa pole üksi, enamik inimesi peavad neid sisemisi lahinguid ja vahepeal saab ikka see pahupool võitu korraliku ja tubli üle.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Arvan samuti, et leidub veel teisigi segaduses inimesi. Nõus!

      Kustuta