pühapäev, 6. november 2016

Kuidas läheb ja millele mõtlen?

Minu armas liikumisblogi kajastab peale minu jooksu/trennialaste hetkede ka veidi minu liikumist parema elu poole. Peale Iisaku 24h jooksu tegin esimesed sammud vabaduse ja rahuni. Lõpetasin 6 aastat kestnud kooselu ja kolisin lapsega pisikesse üürikodusse. Väga õige otsus! Esimesed rasked aga vajalikud sammud said tehtud. Nüüd peale Albis toimunud 24h jooksu mõtlesin, et pean leidma endale töö, mis pakub mulle midagi enamat kui pisikest palka ja väsinud keha. Püüan end jalgele saada. Samas on midagi uut leida väga keeruline kui 8-16.30 ja E-R saaks vaid tööl olla, vahel ka mõni nädalavahetus. Lisaks võtan end kokku ja kui suudan leida võimaluse (laps hoitud, meeldiv sõiduõpetaja, taskukohane autokool) siis teha ka autojuhiload järgmise 5 aasta jooksul.

Lisaks tahaks kooli minna ja õppida. Tunnen end ikka päris rumalana ja gümnaasium sai ju 2012 juba lõppenuks loetud. Aastad lähevad ja kui kogutud teadmisi ei rakenda eluliselt, siis ununeb enamus ja ühel ilusal päeval kui kõrgharidust omandama on võimalus suunduda, siis tuleb A-st ja B-st pihta hakata. Tekib juba pisike kahtlus, et kas üldse saaksin hakkama.

Peale igat ööpäevast jooksu leian mingid punktid, millega pole rahul oma elus ja püüan neid parandada. Eneseteostusvajadus on haripunktis. Samas tekib ka peale jooksu äratundmine, et on asju, millega võin leppida ja mis mulle rõõmu valmistavad.

Leppinud olen sellega, et ma ei ole 100% oma lapsele olemas, kuid seda leevendab asjaolu, et sel ajal kui mind pole on vanaema, vanavanaema ja õde/vend inimesteks, kes pakuvad talle turvatunnet. Üksi last kasvatades tuleb tuua ohvreid kui on soov endale ka elada. Kindlasti oleksin ilma jooksudeta palju tujukam ja ärrituksin ka pisiasjade peale. Liikumine aitab endaga rahusõlmida ja seeläbi ka teistega sõbralikult suhelda.

Rõõmu valmistab see, et laps on mähkmevaba, oskab end sõnadega arusaadavaks teha kui just jonnituju pole ja enamasti peame kõndimise asemel jooksma. "Jookse, jookse, kiilesti-kiilesti!" Lasteaias on tubli laps ja elab end kodus välja.

Viimasel ajal olen ka mõelnud, et miks ometi ma siin Tartus elan. Ida-Virus oleks kuidagi kodusem tunne. Paraku siin on mul mingisugune töö, lapsel koht heas lasteaias. Ehk tulevikus veidi rohkem võimalusi.
Autor:Margit Partei
Hakkan vist ringiga tagasi jõudma ja praegu enam ei tundugi mõte elust maal nii jube.
Poleks arvanud, et hakkan igatsema ahjusoojust ja majas elamist. Küll askeldaks köögis ja tunneks end hästi kui perekond sööks ja kiidaks. Linnas sellist tunnet ei tule kuidagi peale, kõik on nii käe ja jala juures ning eriti pingutama ei pea (laps sööb ülivähe). Samas pole ka siis võidurõõmu oma kätega valmistatust.

Selline segane ja erinevaid mõttejuppe täis postitus. Eks ma tunnen end lihtsalt üksikuna ja püüan harjuda.

Jooksukava algab järgmisel nädalal ja tuleb taastuda veel, et jõuda tagasi punkti, mis oli enne 24h jooksu ja sealt edasi minna aina paremaks. Toiduga end lohutada ka ei tohiks, liiga palju koogikesi on lubatud. Selline õnnelik-õnnetu tunne on. Olen suured sammud juba astunud ja peaksin ülirahul endaga olema, aga millegipärast on ikka tühi tunne.

Lubasin, et siin blogis isiklikuks ei lähe, kuid samas mulle meeldib kui lugeja saab aimu ka sellest, mis peas toimub ja mis hinnaga kõik tuleb. Olen päris tavaline ja kohati endaga puntras, mitte superinimene.

10 kommentaari:

  1. Ma armastan su blogi lugemist. Sa kirjutad hästi ja huvitavalt. Ma ei väsi kordamast, et sa oled väga tubli naine ja kindlasti saavutad sa kunagi selle, mida sa soovid :) Endal ju tuleb vaid tahe olema midagi teha ja sinus on seda küllaga. Järgmine aasta proovid näiteks jälle ülikooli ja saad ehk sisse ka :) Mina usun sinusse, et sa saad hakakma! :) Väga tubli oled, kullakene! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda on hea lugeda. Ma kirjutan ausalt. Aitäh sulle!
      Ma võin proovida sisse saada, kuid siis peaksin oma eesmärke muutma ega saaks arendada end nii nagu 24h jooksuks vaja, lisaks tuleks kuskil ka tööl käia ja töö-kool-laps-trenn oleks üksi liiga palju kanda. Muidugi üks võimalus oleks, kuid see eeldaks, et näeksin last vaid nädalavahetustel ja nii 3 aastat ja elaksin ühikas. Ühesõnaga - raske.

      Kustuta
    2. Sa tead küll, et sa lähed mulle korda ja et sa oled mu mõtetes alati :) Mina näen sind tulevikus koolides õpilastele rääkimas tervislikust toitumisest ja kui oluline on meie elus trenn. Ehk siis selline koolitaja :) Väga vinge oleks kui isegi satuks su nö loengut kuulama tulla. Minu meelest nende inimeste loengud on kõige põnevamad, kes toovad enda näiteks ja teavad kui raske see kõik on aga saab hakkama kui on tahtejõudu. Kõik algab ju meie enda peast.

      Jahm, ühikas elamine on üks võimalus aga mitte ükski ema ei taha olla oma lapsest eemal. Võibolla siis kui ta juba natukene suurem ja iseseisvam on aga praeguses olukorras ta vajab sind. Su laps on sinusse. Usun, et temast saab ka kunagi jooksja ja käib sinu jälgedes :) Ma loodan, et ma näen sind õige pea. Võiks plaani võtta uue aasta alguses näiteks? Detsembris on nagunii palju tööd meil mõlemal seal Prismas ja siis pole ilmselt aega ega midagi. Aga uuest aastast? Sounds like plan ? :) Igatahes ole sama tubli edasi kullakene! :)

      Kustuta
    3. Oled armas! Ma olen tervislikust toitumisest päris kaugel oma sefiiritortide ja kookidega, aga teoorias tean kuidas see käib. Loomulikult mulle meeldiks oma lugu jagada kui kuulajaid on, kuid selleks on vaja ka tasustatud saada, et koolidesse liikuda oma vabast ajast.

      Sellist ideaalset olukorda pole, tuleb vahel raskeid otsuseid vastu võtta tuleviku huvides, aga eks näis. Ma usun, et temast saab kunagi see, kes ta ise soovib olla.

      Aga anna teada kui liikumas oled ja näeme! :)

      Kustuta
  2. Üks võimalus on õpe avatud ülikoolis ning taodelda saab ka majanduslikku toetust (hiljuti oli vist max 220 eur kuus, aga abiks seegi). Avatud ülikoolis saavadki õppida need, kes nädala sees tööl käivad. Tegin enda magistri nii ja tegi ka mu õde, kes kasvatab üksi oma poega ja käib E-R tööl :) Laps oli korra kuus nädalavahetusel vanavanematega ning õde lõpetas nominaalajaga ning edukalt ülikooli. Raske on ikka, aga sinu pealehakkamisega leiad kindlasti parima võimaluse.

    VastaKustuta
  3. Tänan lisainfo eest!
    Nii palju kui ma olen leidnud, siis avatud ülikoolis on väike valik õppekavasid ja sellist, mis mind tõmbaks kahjuks ei leia sealt.

    VastaKustuta
  4. ma arvan, et sa leiad kindlasti lahenduse kõigele. Kindlasti tuleb võimalus leida uus töö ning saad ka koolis käia. Lihstalt kõik tuleb siis kui suelleks on täpselt õige aeg :) Jõudu ja edu :)
    Mulle meeldivad sellised sügavamad postitused, saab rohkem aimu sellest, kes on see preili kes selliseid jookse suudab teha :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan sellise positiivse kommentaari eest!
      Tore lugeda, et meeldib ja nagu lugeda võib, siis läbi jooksude püüangi end elavana hoida. :)

      Kustuta
  5. Oled väga tubli! Mis sind huvitaks? Võib-olla hoopis midagi sellist, mis tervishoiukõrgkoolis pakutavat? Sinu puhul võiks tunduda, et äkki meeldiks füsioteraapia näiteks?
    Head Sulle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh!
      Kehaline kasvatus ja sport oleks ideaalne, bioloogia huvitaks ka veel. Füsioteraapiasse on kahjuks kogemuste põhjal nii keeruline pääseda kui just kuldmedalit või 100 punkti lähedasi eksameid sooritatud pole.

      Kustuta