kolmapäev, 30. november 2016

Spordimeditsiiniline terviseuuring ja veidi muud juttu

Seekord liikusin Tartu Ülikooli Kliinkumi juba eelteadmistega. Täitsin lehe, kus asusid erinevad jah/ei küsimused ja selgitused saab eraldi reale lisada. Andsin vereproovi (kõik tulemused saan ilmselt reedel meilile ja lisan siia postitusse kui midagi head/halba kajastub), siis suundusin kaaluma/mõõtma, hingama ja oligi aeg pikali visata ja juhtmed külge saada. Seekord sain väga mõnusalt suurel lindil joosta ja mask oli ka palju parem. Ehk oleks isegi veidi end veel kauem pigistanud ja edasi jooksnud, kuid miski ütles peas, et aitab küll ja lõpetasin testi.

Treeningtunde on nädalas 3-6.


Pikkus 162 cm sel korral (eelmisel mõõdeti 163,1 cm) 
Kaal täna 57,7 kg (eelmisel aastal 55,6 kg)
Kehamassiindeks 22
Rasvkoe % on 23,9 seega on kõik väga normaalne. (Eelmisel korral 17,9% alakaalu ülemisel piiril) 
Käte jõud:
Parem käsi 36 kg (varem 37 kg)Vasak käsi 32 kg (varem 35 kg)

Kopsumaht on ilusti 4,1l/103% (varem 3,6l /90%) eeldatavast ja väljahingatav õhk 3,3l/93% eeldatavast. Väljahingatava õhu näit on ikka madal, kuid arst arvas, et rinnalihaseid treenides võib asi paraneda. 

Pulsist:
Pulss rahuolekus enne koormust lamades 50l/min (varem 67l/min). Maksimaalne pulss koormusel 191l/min-97% eeldatavast ealisest maksimumist. Pulsi tõus koormusel ja taastumine peale koormust normis. 

Numbreid:
VO2 max: 46,3 ml/min/kg 
VE max: 91,6 l/min
Aeroobne lävi: 154
Anaeroobne lävi: 176
Kehaline töövõime (PWC170): 2,8W/kg, hea
Koormustaluvus: 3,3W/kg, hea


Soovitused:
Soovitatud aeroobsed treeningud pulsil kuni 154, intensiivsemad treeningud pulsil kuni 172


Aasta tagasi olid minu põhjaks rühmatreeningud ja sage BodyPump kindlasti muutis käsi kõvasti tugevamaks. Praegu on ainult mõned kätekõverdused ja nii palju kui tööl igapäevaselt tõstmist on. Hooaeg on läbi ja võtan ka toitumisega vabalt. Kilode pärast ei muretse, kõik on normis. Ehk kevadeks võiks kergem olla, kuid praegu (sel aastal) oma pead sellega ei vaeva. Koormust talusin 2:35 minutit kauem kui eelmisel aastal! Kehaline töövõime on jäänud samaks. Ühesõnaga normaalne! Mitte midagi erilist, oma higi, vaev ja pisarad ning pisikesed arenemismärgid. Oma nõrgad kohad on ka, kuid kõike korraga on liiga palju soovida. Võiks ju taas rühmatrennidele rõhku panna, kuid ajaliselt pole võimalik neid mahutada, sest tööl peab ka käima. Eelkõige jooksud. 

Vereproovi tulemus:

Hemogramm koos leukogrammiga, mikroelemendid (kaalium, naatrium, kaltsium, magneesium), uurea, kreatiin kinaas (CK), rauavarud (ferritiin, Transferrni lahustuvad retseptorid) normis.


D-vitamiin alla normi. Arsti soovitus võtta D-vitamiini toidulisandina 50 mikrogrammi päevas.



See on positiivne, et enamus on normis. Eriti hea on see, et rauavarud on normis. Kindlasti oli oma roll sel aastal Oriflame Wellness vitamiinidel, mis kõike toetasid, kuid D-vitamiini peaksin tunduvalt rohkem tarbima. Arvasin, et 24h jooksud on oma karmid jälje jätnud, kuid pole üldse nii kurvad lood kui esialgu arvasin. Eks neid hirmujutte olen siit-sealt kuulnud, et rikun tervist ja isegi kui tunne on normaalne, siis vereproovid võivad paljastada tegeliku seisu. Hea on teada, et minuga on kõik korras. 

Leidsin Internetiavarustest ja viimasel ajal on järjest enam selliseid vabandusi, mitte küll hommikul kuid õhtuti. Vabandused sõbrad!


Tunnen, et olen jäänud vanaks, ei jõua enam poole ööni üleval olla. Uni on oluline ja 21-22 magama jääda on täiesti okei viimasel ajal. Sellepärast ei jõuagi suhelda ega blogida nii tihti kui tahaks. 



Väsimus on peal ja püüan kuidagi selle raske perioodi üle hingata.



Meenus selline laul seda postitust kirjutades:
"Kui tunnen, et liigud elus tagasi
Sa pinguta rohkem jõuad edasi
Ja kõik kord muutub
Paremaks veel kui oskad soovida
Ja lootusetust aina eirata
Ennast muuta

Pole kõik nii lihtne kuis näib

Meeldib või ei, elu edasi käib
Lootusetus saab endale kõik
Kui oled nõrk, kuulub temale võim (Tanel Padar & The Sun - Lootusetus)"

neljapäev, 24. november 2016

Minu lugu

3.augustil aastal 2014 alustasin blogimist ja kirjutasin järgmised read: 

"Ma võin neid treeningvideoid nii palju vaadata, aga ikka midagi ei muutu!" Elukaaslane kuulis seda lauset minu suust ja kirjutas paberile üles (ise muigas). Järjekordselt olin end unustanud teiste saavutusi jälgima, seejuures pikutasin diivanil ja kommenteerisin, et pole üldse rasked harjutused. Läks ikka mitu nädalat, et otsusele jõuda mida enesega teha. Jalutada, keerutada graatsiakettal, teha harjutusi kõhule-seljale, teha kõike korraga? Nii ma siis tegingi ühel päeval ühte videot järgi, jätsin pooleli, võtsin uue ja kõik taas kordus- polegi nii lihtne, või mis? Kujutan ette, et paljud ilusast ja tervest kehast unistajad on samasuguses olukorras olnud. Arvatavasti pole inimest, kes oma elu jooksul poleks kasutanud taolist väljendit: "Küll homme teen, homme on parem päev."  Algusesse tagasi minnes vastan iseendale:"Loomulikult ei muutu midagi pelgalt vaatamisest, nende videote järgi peab järjepidevalt end liigutama, siis on ka arengut näha." Tänu selle lause kirjapanemisele ja igapäevasele nägemisele ma end muutma hakkasingi. 

Mul sündis imearmas tütar 2013 aasta detsembris. Haiglast koju jõudes kaalusin 75 kg. Olen 163 cm pikk ja stabiilselt 60 kg kaalunud. Alustasin jalutamisega, alguses 3 km, siis 5 km ja parimatel päevadel 12 km. Suur motivaator oli endomondo.com, kuhu sain lisada enda kilomeetrid ja aja. Osalesin ka erinevates väljakutsetes, kes kärutab jaanuaris kõige rohkem ja muud sarnased. Võtsin eesmärgiks käia veebruaris iga päev 10 km. Toitumist ma ei muutnud. Umbes kolme kuuga jõudsin kaalunumbrini 65. Lisaks hakkasin tegema kükitrenni, kõhulihaste väljakutseid. Kaal seisis. Jalutamine jäi erinevatel põhjustel soiku ja otsisin pidevalt vabandusi. Talve jooksul läks katki kaks paari saapaid, kannad olid tihti villis. Jope oli suur, pükstele pidin vöö peale panema. Siiski ma ei andnud alla...

Otsisin uusi ja huvitavaid lahendusi, et koduselt treenida. Insanity on Ameerikast pärit treeningprogramm. Eesmärgiks on rasvaprotsendi vähendamine ja vastupidavuse treenimine. Insanity näeb ette, et treenitakse 6 korda nädalas ja üks päev nädalas on puhkamiseks. Üks treeningutest nädalas on vähem intensiivne, kus siis tehakse rohkem venitusi ja staatilisemaid harjutusi. Insanityl on oma kindel kava ja igale päevale vastab teatud harjutuste seeriad, mida läbitakse. Keskmiselt on treening umbes 45 minutit pikk. Tegu on intensiivse kardiotreeninguga, mis väga hästi treenib ka vastupidavust. Sisaldab enamjaolt jooksmist ja hüppeid. Iga treening algab soojendusega, mida tehakse läbi kokku 3 korda, seejärel on kerge venitus ja siis hakkab päris treening pihta. Iga kahe nädala tagant toimub ka Fit test, mis on heaks võrdluseks ja tõendiks, et areng toimub. Tegin programmi 7nädalat, kestis tegelikult 9nädalat. Siiski jõudsin selle karglemise abil oma soovitud kaaluni, mis oli sel ajal 55 kg. Alguses oli ikka väga raske, sest vastupidavust ei olnud ja kõik liigutused tundusid kohmakad. Lisaks pidin trenni planeerima tütre uneaja järgi. Kõik on võimalik, tuleb vaid ise järjepidev olla.


Kirjutasin motiveerivaid postitusi endale ja sain aina hoogu juurde.

Näiteks 14.august 2014 soovitasin:

  • Leia jalutuskaaslane!
    Koos läheb aeg kiiremini ja märkamatult läbitakse tavapärasest pikem teekond.Lisaboonusena saab lobiseda muredest, rõõmudest. Sageli on lihtne end alt vedada, lubada küll homme...Teist inimest on juba keerulisem ootama jätta, sest lubadusi tuleb reeglina täita.  
  • Lepi kokku kohtumispaik ja kellaaeg!
    Kõige lihtsam on kohtumispaigaks valida tuttav koht (park, kauplus, bussipeatus jne). Kellaaeg peaks sobituma päevaplaanidega. Kindlasti soovitan jätta ka teineteisele telefoninumbrid, et saaks muutuste korral (paduvihm, torm vms) teavitada.
  • Märgi üles!
    Näiteks kui on sooviks kehakaalu langetada, siis kirjutada üles kaalunumbrid ja nädala/kuu lõpus teha korduskaalumine. Iga kulutatud gramm tõstab motivatsiooni, kuid koheseid tulemusi ei pruugi tulla, sellisel juhul on parim end mõõta ja sentimeetreid võrrelda enne ja pärast. Enesetunne paraneb nähes imepisikesi muutusi ja tekib tahe edasi pingutada.
  • Liiguta igapäevaselt!
    Vaadates väljakutseid tekib paljudel hirm, sest lõpp on ju päris ehmatav (näiteks 200 kõhulihast). Soovitan teha hommikul, lõunal ja õhtul natukene, mitte punnitada ühekorraga teha ja hiljem loobuda. Kui kõiki ei jõua, tee pooled, tuleb kasuks ikka. 
  • Leia head, mitte vead!
    Mõtle positiivselt. Keskendu rõõmule, headusele, hoolimisele. Ürita näha teiste ja ka enda kordaminekuid. Rahulolematus ei muuda midagi paremaks ja süvendab negatiivseid tundeid. Kõik saab alguse enda mõtlemisest!
Meeldetuletus:
  • Tarbi vett! Otsi veepudel üles ja näksimiste asemel joo vett.
  • Jaluta! Isegi pool tundi on kasuks.
  • Alusta täna! Mitte homme või ülehomme või järgmisel esmaspäeval.
  • Ära otsi vabandusi! Otsi võimalusi.
  • Tunne liikumisest rõõmu! Kohusetundest liikumine ei anna positiivset laengut.
Panen väikse motivatsioonipildi. Pildil olevad püksid ostsin, et peale sünnitust oleks hea jalutamas käia. Haiglast tulles jäi puudu 10cm, et nööp/lukk kinni saada. Suurusest L sai S.

14.jaanuaril 2015 olin kirjutanud, et käisin rühmatreeningutes ja andsin omapoolse hinnangu. Fitlifes sain palju uusi kogemusi. Õppisin harjutuste tehnikat ja kindlasti sealne ringtreening andis väga palju võhma ja pidev areng enesekindlust juurde.

Toitusin sel ajal vahelduva eduga toitumiskava järgi ja tahtsin hirmsasti 55 kg pealt 50 kg-le jõuda. Täna mõtlen, et ogaraks ka ei tasu minna. Hetkel 57-58 kg ja üldse ei kurda, külm aeg ka.

22. märts 2015 jooksin lihtsalt niisama 23 km. "Ärkasin mõttega, et peaks midagi põnevat tegema.
Kõige raskemad kilomeetrid algasid kui 19 km oli täis. Jalad tundusid nagu tsemendiämbris, sest neid jäsemeid edasi vedada oli päris keeruline. Lihased olid rasked ja tempo hakkas ära vajuma. Esimesed 10km jooksin mp3 saatel, kuid siis sai jõuallikas tühjaks ja lasin edasi loodushäälte (loe: automüra) saatel. Teisi jooksjaid oli üllatavalt palju, lugesin kokku kümme ja nende seas oli nii noori kui vanu, erineva treenitustaseme ning kehatüübiga. Positiivne algus päevale igatahes. Kahel korral kohendasin tossupaelu ja lisaks võitlesin tõusude ning tuulega."

Milline ma enne lapse sündi välja nägin? Umbes selline nagu aastal 2012
Siis ma jaurasin oma tervislikust toitumisest ega saanud päris täpselt ise ka aru mida kõike mul vaja on saavutada. Oli vajadus olla keegi. Läbisin isegi esimest korda maratoni, kuid hing ei andnud rahu. 

Mõnda aega ei kirjutanud ja märtsis 2016 liitusin Arctic Sport klubiga, kus käisin taas rühmatreeningutes. Liikusin tagasi ka juurte juurde ja tahtsin osaleda Ida-Virumaa heade jooksude sarjas. Sealt kõik hakkas lumepallina veerema ja täna olen Eesti naiste rekordiomanik 24h jooksus. Ma vist peaksin seda igal hommikul peegli ees ütlema, sest siis tuleb kohe uhke tunne, isegi kirjutades on vägev, sest ei tea kauaks minu nimi seal kõige kõrgemal püsib.
Täna hommikul oli seis selline. Loomulikult tume riietus ilustab olukorda, kuid võin olla rahul endaga
Pisikestest sammudest võivad väga suured asjad sündida. Loomulikult oleks saanud veel pikem see postitus, kuid uni hakkab vaikselt tulema ja kuna mäluga on mul nagu ikka, siis otsisin endisest blogist ja kopeerisin siia selliseid innustavaid lõike. Ehk annab jõudu!

pühapäev, 20. november 2016

Toitumisest, minu kahest poolest ja tahaks kooli minna, aga..

Just täna on õige aeg alustada! Usun, et paljud mõtlevad ühel hetkel, et miks varem oma hobiga tegelema ei hakanud..oleks ju areng juba oluliselt uhkem. Kui otse ei saa, siis saab ringiga või uuesti ja uuesti katsetades. Mina olen selles etapis, kus tuleks oma toitumine jälle korda saada. Teoorias on paljud targad, kuid praktikas enamus neist peidavad kätega silmi ja lähevad suhu ka toiduained, mis just kehale kvaliteetkütuseks pole.

Paaril hommikul on jäänud hommikusöök üldse söömata ja näljane mina on väga kuri. Mõtlen õelaid mõtteid ja kõik teised on minu hädades süüdi. Peale lõunasööki on juba tuju hoopis teine. Loomulikult näljasena tulevad ka emotsiooniostud ja magus-magus-magus. Tuleb karbimajandus tööle tekitada ja mitte peituda selle taha, et jõuan trenni teha, seega on kõik hästi ja sööngi mida iganes soovin. Natukene võiks ju oma emotsioone kontrollida ja hea toiduga tulevad ka head mõtted.

Eile poes käies vaatasin kassajärjekorras oma ostukorvi sisu ja mõtlesin, et ma pole normaalne. Pool korvist oli magus, poolfabrikaadid, teine osa oli korralik toit, mis täidab kõhu ja annab pikemaks ajaks energiat. Minus võitlevad pidevalt hea ja halb pool ning see väljendub igapäevaselt kui end analüüsida.

Üks osa minust sööks diivanil krõpse, jooks karastusjooke, limpsiks jäätist ja vaataks filme. Mõtleks milleks tõmmelda, puhkaks, oleks ja lülituks üldse kõigest ja kõigist välja. Magaks 12 tundi järjest kui vaid und oleks. Selline täiesti laisk ja tundetu pool minust.

Teine osa ärkab igal hommikul ja tahab maailma vallutada. Kõik peab olema raamides. Pean andma endast nii palju kui võimalik. Pean olema endale, lapsele eeskujuks ja tegutsema eesmärkide nimel. Puhkus on nõrkadele. Kui ei jõua, siis surun edasi end ja teen kõik ära. Pole kohta allaandmisele. Täis tahtejõudu, meeletut võitlusvalmidust ja suuri unistusi.

Tööl on ka palju kordi tulnud pähe, et miks mina pean raskeid asju vedama või tegema tööd, mille eest teised naised põgenevad. Enam ei taha enda pead sellega vaevata, minu tagasiside on edastatud ja eks ma olen see "elupäästja". Vähemalt ühel ilusal päeval ma pääsen ja teen tööd mida armastan. Seoses sellega meenus, et homme on jälle esmaspäev. Samas äkki ma just tänu tööle olengi nii sitkeks arenenud.

Olen väsinud pidevast näitlemisest. Õdegi on öelnud, et olen mõnel jooksupildil või videos täiesti võlts. Esialgu vaidlesin vastu, kuid oma iva on jutus olemas. Ma ei saa olla see, kes ma olen, sest ma ei saa erinevatel põhjustel tegeleda sellega, mis mind elavana hoiaks. Järjest enam mõtlen ka sellele, et ehk tuleb see suur ohverdus tuua ja kolm aastat olla nädalavahetuseema oma tütrele. Õnneks on mul suurepärane tugivõrgustik ema, vanaema ja õe, venna näol olemas. Tartu Ülikool ja kehaline kasvatus ning sport on juba neli aastat mu silmapiiril olnud. Ma isegi ei tea, kas suvel uuesti proovida sisseastumiskatseid sooritada või treenida, areneda ja oodata aega kui tütar juba suurem.

Egoistlik oleks oma soove täita pidevalt, kuid samas tulevik oleks veidi helgem. Keerulised valikud.

laupäev, 19. november 2016

Novembrijooks 2016

Registreerisin  end viimasele GORUNTARTU sarja etapile ja asusin otsima, et milliste bussidega Kvissentali saab. Kahe bussiga sain kohale.

Eile õhtul tegin võistluseelse trenni 3 km rahuliku jooksu, võimlemine-harjutused, 3 km lõdvestuseks ja kiirenduste ajal oli maksimaalseks kiiruseks 3:01 min/km. Tundus, et hakkan vaikselt jälle arenema. Eks see taastumisaeg on keeruline, sest tahaks ju jälle näha sörkjooksu 5:30 tempos, kuid tuleb veel rahulikult tiksuda pulsi järgi.

Hommikul ärgates olid endiselt puusad kanged. Tegin puusaringe, tegin kükke, venitasin, kuid ikka oli kuidagi kinnine tunne. Sõin kamapalle ja piparkooke, sest pudruisu polnud. Kuidagi üldse polnud tunnet, et tahaks liikuda kaugemale voodist. Kuna olin aga endale lubanud ja juba osalustasu tasunud, siis vedasin end õue ja tegin selle 5 km jooksu ära. Mida teeb üks ultrajooksja seal? Huumoriga soojendust ilmselt.

Isegi jopega oli külm olla, jõudsin juba kell 10 kohale, start oli 12 ja värisesin kuni oma soojendusjooksuni. Peale 3 km sörki, võimlemist ja sääre-ja põlvetõstejooksusi ning kolme kiirendust oli juba hoopis teine tunne sees. Tegin oma tüüpilise vea, mida teen peaaegu igal jooksul...jätsin liiga palju riideid selga, sest olen külmavares. Stardis oli endiselt soe ja selline mugavustsoon, mis ei vii kuhugi. Kuna olen tiksunud nii 6:30 min/km ja peale, siis arvasin, et täna ka midagi kiiremat ei tule...24h jooksust pole veel kuud aegagi möödas. Siiski tekkis tore võistlustunne ja läksin massiga kaasa. Eile veel mõtlesin, et kui saaks ühe minuti parandada oma 25:10 aega, siis oleks ideaalne. Vaatasin, et 4:50 min/km oleks hea tempo mida hoida kui jalad oskavad nii kiiresti liikuda veel. Jooksuseltskond liikus ja liikusin ise kaasa ning läks isegi paremini kui lootsin.

Lugesin Margiti blogist, et seal on tõus ja enne seda otsustasin hoida sellist stabiilset tempot, et mitte tõusu ajaks juba läbi olla. Jätkasin mõistlikult ja sain oma ihaldatud uue isikliku rekordi veel viimase selle aasta võistlusjooksuga kätte.

Panin minuti varem juba aja jooksma pulsikellal.
Keskmine pulss 179 l/min
Maksimaalne pulss 193 l/min
Keskmine kiirus 4:52 min/km
Maksimaalne kiirus 3:23 min/km

Oskan järjest enam oma jõuvarusid jagada.

5 km ajaga 23:24
282 võistlejast 114
Naistest 19
Naiste vanuseklassi 7
Peale jooksu jõin-sõin ja tegin venitusosa kaasa. Vaatasin ka autasustamist ning mõtlesin, et huvitav kas ma kunagi ka sellistel võistlustel võin poodiumile pääseda. Kui mitte varem, siis ehk seenioride vanuseklassis, kui konkurentsi on vähem.

Eratreeningu toredad trennikaaslased olid ka stardis ning teretasime. Nii hea on vaadata kuidas inimesed säravad. Loodan, et saan ka ühel kaunil päeval naeratus näol stardis olla ja positiivselt mõjuda, mitte lasta tööl-kodul ja pideval planeerimisel kuklas tiksuda. Valem on ju tegelikult lihtne:"Tee asju, mille vastu tunned kirge ja arene, naudi ja kulge!"
Kõik rekordid endale püstitatud, järgmisel hooajal läheb keeruliseks
Nüüd ootan oma koormustestile minekut ja peale seda saan juba uue aasta jooksud ka paika panna.

reede, 11. november 2016

Minu esimene jooksutrenn rühmaga

Kõik algas sellest, et sain kirja treenerilt nimega Hasso Paap. Kutsuti tutvuma trenniga, kuna aga olin Prantsusmaa EM-iks valmistumas, siis esialgu ei süvenenud pakutavasse. Nüüd kui juba mõned jooksud on tehtud ja enesetunne värskem, siis otsustasin võimalusest kinni haarata ja proovima minna. Muidugi lapsele õigeks ajaks hoidjat oli keeruline saada, kuid õnneks möödunud neljapäeval kõik klappis.

Esimese asjana otsisin kirja uuesti välja, siis lugesin Eratreening.ee leheküljelt hinnangud ja treeneri õpingud, saavutused läbi. Sain kindluse, et võiks proovima minna küll.

Ühistreeningud toimuvad esmaspäeviti ja neljapäeviti algusega kell 18.00. Novembris toimuvad mõlemad treeningud siseruumis (A le Coq spordihoones). Asukoht on minu jaoks ideaalne ja mingit ekstra bussisõitu ette ei pidanud võtma.

Kui tavaliselt rühmatrennides (Les Mills) on esimesel korral väga kohmetu olla, siis seal võeti juba riietusruumis täitsa omaks ja räägiti, et milliseid treeninguid on tehtud. Usun, et selline pisikene seltskond sobiks paljudele algajatele (sel päeval oli kohal 5 treenijat + treener). Harjutused näidati ette ja jooksud olid rahulikud sel korral. Kerelihased said treenitud. Kodus üksi tehes kindlasti sellist toredat rühmatunnet ei teki. Kõik olid äärmiselt sõbralikud ja ka nali ei puudunud asja juurest.

Olen rahul, et katsetamas käisin ja soovitan teistelgi minna. Kindlasti lähen veel vahelduseks koos teiste omasugustega liikuma. Koos on ikka palju kergem ja aeg läheb väga kiiresti.

Kui üksi ei julge minna, siis võib ka sõbra/sõbranna kaasa võtta ja minna tutvuma.

Facebookis leht Eratreening OÜ
Koduleht Eratreening.ee

pühapäev, 6. november 2016

Jooksuaasta kokkuvõte 2016

Siit see tuleb, 15 jooksuüritust, 1 kogemus korraldamisel, mitmeid rekordeid, imeline areng ja võit iseenda üle.

Kõik sai alguse 9. aprill Tartu Parkmetsa jooksuga, mis oli 7 km pikk ja ajaks tuli 34:35, esimene rekord, sest varem polnud 7 km pikkusel distantsil võistelnud. Sportfotost pilte vaadates tundub, et väsinud ja mossis olin.

17. aprill oli Viivikonna elamusjooks läbisin 10 km ajaga 52:47, kus osalesin haigena ja tutvusin Ida-Virumaaga. Sain kirja oma esimese etapi Heade jooksude sarjas.

4. juuni toimus minu jooksuajaloos murrang, nimelt toimus 2. ümber Kuremäe kloostri jooks. Grete osales oma esimesel tillujooksul ja mina sain viimasel sirgel (tänu suurele innustusele Toomase poolt) magusa võidu noppida ja oma esimese karika koju tuua. Kolmas koht tuli ja see oli üks kaunis päev. Sain poodiumile ronida- Jess! Läbisin 10 km ajaga 51:09.

Kuremäe kloostri jooksu parimad

14. juuni alustasin Trives Kambja tervisejooksude esimese etapiga. Oli päris vahva neid tõuse jalutada, sest joosta ei jaksanud ja tore oli Ulvi ja Maarikaga tuttavaks saada. 5km ajaga 25:10.


3. juuli toimus 2. Alajõe rääbisejooks. Rääbiseid ei õnnestunud saada ja tuli kurb neljas koht vastu võtta. Tegelikult oli meeleolukas, soe päev ja kalasupp maitses hea. 10 km ja aeg oli 53:18. Grete teine tillujooks.

12. juuli Trives Kambja tervisejooksude teine etapp. 5 km ja aeg 26:28. Jooksime Tartust kohale ja ka tagasi. Isegi normaalne aeg sellise hulluse peale. Hea trenn enne suurjooksu.

Ja 21-22 juuli tuli aeg oma tegude eest vastutada Ida-Virumaa staadionimaratonil. Registreerisin end 24h jooksule teadmata, et mida see endast kujutab, kas ma üldse tean mida ja kuidas seal teha. Olin kõige noorem ja läksin hooga peale, sain oma esimesed vitsad. Kaotasin oma küüned ja õppisin väga palju..eelkõige endast targemaid kuulama. Hasartne käitumine tõi kolmanda koha poodiumil, 153, 329 km ja suure rahulolu. Naiste edetabelis auväärt kuues koht ikkagi. Grete kolmas tillujooks.
Võidumehed-naised
8. august toimus Oriflame Wellness Kiikla karujooks. 10 km ajaga 49:15, mis oli kõigest 4 sekundit kehvem mu isiklikust rekordist aastal 2015. Selleks ajaks olin juba Crisi jooksukavade toel end treenima hakanud ja sain hea emotsiooni, et trenn toimib. Grete neljas tillujooks. Sain oma koogid (kes ennustas lähemale mu 24h kilomeetreid, see sai) ja pitsa üle antud ning olin väga tänulik korralduse eest.

16. august leidsin end Trives Kambja tervisejooksude kolmandalt etapilt. 5 km ja ajaks tuli 28:28. Järjest raskemaks rada läks, või lihtsalt tuleb tunnistada enda nõrkust küngastel. Peale viimast etappi selgus ka see, et võitsin loosi tahtel Prorunneritega 5 ühistrenni, mida pole kahjuks siiani olnud võimalik külastada, kuigi sooviks. Kus on Kassitoome?(Häbi-häbi, aga tunnen vaid Annelinna) Ja Tamme staadionile ei jõua ka õigeks ajaks kui lapsehoiuabi hilineb ning õigel hetkel liikuma kodust ei saa.

20. augustil olid lootused suured ja Suvejooksul tahtsin oma uut 10 km rekordit joosta. Paraku kuum ilm ja enda ülehinnatud kiirus ei andnud selleks luba. 10 km aeg tuli 52:15. Polnud rahul endaga. 

2.septembril jooksin VIII Kohtla-Nõmme rahvajooksu, mis oli ühtlasi ka viimane Heade jooksude sarja jooks. Läksin üldse mitte suurte lootustega ja tulin tagasi esikohaga! Minu esimene kullasära. Viimasel etapil sain ka võidu Eike ees, kes koguaeg mind võitnud oli. See oli hirmusvägev jooks, sest ma võitlesin oma koha ise välja. Minu isiklik 10 km rekord sai uhkelt parandatud ja selleks sai 45:07. Hoidsin enda kohta ja sain Heade jooksude sarjas auväärt teise koha.
Kaunis esikolmik
7.september korraldasin koos abilistega I Avinurme heategevusjooksu. Sain väärt kogemuse ja positiivse emotsiooni. Ise tegin treeningjooksu ja lihtsalt nautisin seda kõike. Grete viies tillujooks.

Ja tuligi minu maratonihetk 11.september. Eesmärk oli jälle alla nelja tunni joosta. SEB Tallinna Maraton sai läbitud ajaga 3:43:50. Uhke oli olla, järjekordne isiklik rekord. Treener Crisile jälle kiitus ja suurim lugupidamine, et mulle oma tarkusi jagas.

1. oktoober oli käes aeg 5. Tartu linnamaratonil. Läbisin 21,1 km ja uus isiklik rekord taaskord 1:43:23. Küll alles olin tubli ja juba harjunud end võitma. Hakkasin uskuma, et ma suudan veel paremini.

Minu kaua oodatud kaunikene 22-23. oktoober toimunud 24h jooksu Euroopa Meistrivõistlused Prantsusmaal. Küll ma alles tahtsin endale näidata, et targemalt alustades saan ma veel paremini joosta. Kindlasti mõtteis olid ka oma toetajad ja fännikesed, sest ega ma nalja tegema sinna Albisse ei sõitnud. Olin rahulik ja teadsin, et teen nii hästi kui suudan oma jooksukese. Tundsin kuidagi eelarvamusi enda suunas, sest olen ikkagi selle ala jaoks liiga noor. 77 naist osales ja saavutasin koha number 50. Tõusuruumi on palju. Aga taas tegin isikliku rekordi (juba igav lugeda eksole, nagu tuleks kõik hästi lihtsalt) ja uueks numbriks sai 173,319 km. Kogu tiim oli viimases osas väga suureks toeks ja see on ühisvõit. Just sellise etteastega sain eesti naiste rekordiomanikuks. Uskumatu, et minusugune "maakas" jõudis ka kuhugi tippu. Kuuendalt esimesele kohale liikuda on rohkem kui unistuste täitumine. Õnneks jahivad paljud seda 200 km piiri ja usun, et keegi naistest ka lati kõrgele tõstab. Vähemalt praegu on minu nimi seal üleval ja seni võin kekutada tagasihoidlikult. 
Albis, pilt Pialt
Viimane jooks on 19.novembril Tartu Novembrijooks. Vahemaaks on 5 km ja lähen lihtsalt läbima, et GoRunTartu sari saaks mõnusa lõpu. Siiski tuli uus isiklik rekord ja 23:24 on nüüd aeg, mida tuleb ületada.

5 km rekordit parandasin veidi üle 1 minuti!
10 km rekordit parandasin 4 minutit!
21,1 km rekordit parandasin 8 minutit!
42, 195 km rekordit parandasin 22 minutit!
24 h jooksu rekordit parandasin 20 kilomeetrit!

Aitäh kõigile, kes mind toetanud on! Suur tänu Ida-Virumaa Headele jooksudele ja inimestele nende jooksude taga. Erilised tänud ema, õde, vend! Suurepäraste jooksukavade ja minusse uskumise eest tuleb eraldi välja tuua treener Cris Poll! Kõiki-kõiki tahaks tänada, kes minu arengut toetasid ja häid sõnu jagasid. Loodetavasti saate olla uhked ja öelda, et "Tänu minu panusele on see tüdruk seal Eesti praegune rekordiomanik"

Kindlasti tuleb järgmisel jooksuaastal ka tagasilööke, sest elus on ikka tõuse ja langusi ja koguaeg isiklikke ka vist poleks reaalne teha. Samas tean, et see kõik on alles millegi suurema algus. Treenin edaspidigi kava järgi ja kuulan pikema jooksukogemusega inimeste nõuandeid.

Minu jooksuelu on parimas korras. Kõik rekordid said uue läike ja tark treenimine sai alguse. Ma kohtasin nii palju särasilmseid jooksuinimesi ja hakkasin ka ise jälgima erinevaid jooksuvõistlusi. Oma kõige suuremaid salasoove ei avalda, sest hetkel on vara kõike ette rääkida. Usun, et olen võimeline arenema ja ma ise tahan seda teed käia. Ma leian kuidagi selle aja trennideks, ma tahan näha oma nahal, et täiesti keskpärane jooksuharrastaja võib end tänu tööle ja suurele tahtejõule pjedestaalil näha. Kõik on võimalik!

Grete 5 tillujooksu - minu 15 jooksu ja aasta on täis liikumist olnud.

Plaanisin ka Viimase ÖÖ unistusel osaleda, kuid üht ning teistpidi mõeldes siiski pean ilusast mõttest loobuma ja jätan kindlasti tulevikuks midagi erilist. Aga jooksusõpradel soovitan minna ja nautida!

Kuidas läheb ja millele mõtlen?

Minu armas liikumisblogi kajastab peale minu jooksu/trennialaste hetkede ka veidi minu liikumist parema elu poole. Peale Iisaku 24h jooksu tegin esimesed sammud vabaduse ja rahuni. Lõpetasin 6 aastat kestnud kooselu ja kolisin lapsega pisikesse üürikodusse. Väga õige otsus! Esimesed rasked aga vajalikud sammud said tehtud. Nüüd peale Albis toimunud 24h jooksu mõtlesin, et pean leidma endale töö, mis pakub mulle midagi enamat kui pisikest palka ja väsinud keha. Püüan end jalgele saada. Samas on midagi uut leida väga keeruline kui 8-16.30 ja E-R saaks vaid tööl olla, vahel ka mõni nädalavahetus. Lisaks võtan end kokku ja kui suudan leida võimaluse (laps hoitud, meeldiv sõiduõpetaja, taskukohane autokool) siis teha ka autojuhiload järgmise 5 aasta jooksul.

Lisaks tahaks kooli minna ja õppida. Tunnen end ikka päris rumalana ja gümnaasium sai ju 2012 juba lõppenuks loetud. Aastad lähevad ja kui kogutud teadmisi ei rakenda eluliselt, siis ununeb enamus ja ühel ilusal päeval kui kõrgharidust omandama on võimalus suunduda, siis tuleb A-st ja B-st pihta hakata. Tekib juba pisike kahtlus, et kas üldse saaksin hakkama.

Peale igat ööpäevast jooksu leian mingid punktid, millega pole rahul oma elus ja püüan neid parandada. Eneseteostusvajadus on haripunktis. Samas tekib ka peale jooksu äratundmine, et on asju, millega võin leppida ja mis mulle rõõmu valmistavad.

Leppinud olen sellega, et ma ei ole 100% oma lapsele olemas, kuid seda leevendab asjaolu, et sel ajal kui mind pole on vanaema, vanavanaema ja õde/vend inimesteks, kes pakuvad talle turvatunnet. Üksi last kasvatades tuleb tuua ohvreid kui on soov endale ka elada. Kindlasti oleksin ilma jooksudeta palju tujukam ja ärrituksin ka pisiasjade peale. Liikumine aitab endaga rahusõlmida ja seeläbi ka teistega sõbralikult suhelda.

Rõõmu valmistab see, et laps on mähkmevaba, oskab end sõnadega arusaadavaks teha kui just jonnituju pole ja enamasti peame kõndimise asemel jooksma. "Jookse, jookse, kiilesti-kiilesti!" Lasteaias on tubli laps ja elab end kodus välja.

Viimasel ajal olen ka mõelnud, et miks ometi ma siin Tartus elan. Ida-Virus oleks kuidagi kodusem tunne. Paraku siin on mul mingisugune töö, lapsel koht heas lasteaias. Ehk tulevikus veidi rohkem võimalusi.
Autor:Margit Partei
Hakkan vist ringiga tagasi jõudma ja praegu enam ei tundugi mõte elust maal nii jube.
Poleks arvanud, et hakkan igatsema ahjusoojust ja majas elamist. Küll askeldaks köögis ja tunneks end hästi kui perekond sööks ja kiidaks. Linnas sellist tunnet ei tule kuidagi peale, kõik on nii käe ja jala juures ning eriti pingutama ei pea (laps sööb ülivähe). Samas pole ka siis võidurõõmu oma kätega valmistatust.

Selline segane ja erinevaid mõttejuppe täis postitus. Eks ma tunnen end lihtsalt üksikuna ja püüan harjuda.

Jooksukava algab järgmisel nädalal ja tuleb taastuda veel, et jõuda tagasi punkti, mis oli enne 24h jooksu ja sealt edasi minna aina paremaks. Toiduga end lohutada ka ei tohiks, liiga palju koogikesi on lubatud. Selline õnnelik-õnnetu tunne on. Olen suured sammud juba astunud ja peaksin ülirahul endaga olema, aga millegipärast on ikka tühi tunne.

Lubasin, et siin blogis isiklikuks ei lähe, kuid samas mulle meeldib kui lugeja saab aimu ka sellest, mis peas toimub ja mis hinnaga kõik tuleb. Olen päris tavaline ja kohati endaga puntras, mitte superinimene.

neljapäev, 3. november 2016

Jooksust, talvest, raamatutest

Eile jooksin oma taastava 6 km jooksu. Peale tööpäeva on jalad ikka päris väsinud ja läheb aega, et uuesti hoog sisse saada. Tuleb anda endale veel aega ja trennid rahulikumad teha senikaua kui vaja. Eile tabas mind kohutav köhahoog ja nohu oleks ka nagu aeg-ajalt. Enesetunne on hea, kuid jalad on joostes kuidagi õrnad veel.

Mulle ei meeldi talv. Lumi, lörts, külm! Üldse tahaks elada sel sügis-talvisel perioodil kuskil soojas. Lisaks sellele on detsembris minu ja Grete sünnipäevad, jõulud ja aastavahetus ning alati tuleb teha kohutavaid arvutusi ja valida üks sündmus mida veidi rohkem tähistada..lapse sünnipäev ja teised tähtpäevad peab kuidagi üle elama. Õnneks väärtustame rohkem koosolemist ja tegutsemist kui kalleid kingitusi. Samas on igal aastal keegi, kes uurib, et mis sünnipäevaks või jõuludeks said (kinke mõeldakse) ja siis tuleb tõdeda, et lilled ja kook. Peale seda tuleb küsijalt suur imestus ja nimekiri asjadest, mis tema kõik endale lunastas, mõni veel lisab rahalise väärtuse ka juurde. Kuulan ära ja vastan, et küll on alles vedanud. Samas kas õnnelik on see, kel on surres rohkem asju?

Kohati tunnen, et minus on mingi vana naise hing ja raske on omavanuseid mõista. Miks ei mäletata kui tore oli ilma nutiajastuta..käidi külas, sooviti päriselt õnne sünnipäevadeks, sai vestelda tunde ja tunde. Nüüd piisab laigist ja ongi korras? Mina igatahes tahaks vahel sellelt rongilt maha astuda ja päriselt tunda, mõelda ja öelda. Kohati on tunne, et ainult jooksurajal näebki neid pärisinimesi, kel pole aega telefoni näppida ja isegi mõni julgeb paar head sõna öelda. Muidugi ka ma ise veedan palju oma vabast ajast Internetis, kuid valin aega ja kohta. Üritan olla päriselt kohal.

Miks mulle meeldib joosta praegusel ajal:

  • Ma tunnen end võitjana. Raske on lörtsiga ja ülesmäge joostes, kuid vaikselt jõuan alati tippu.
  • Unisus ja väsimus kaovad imeväel.
  • Lumesadu ravib hinge ja annab värskendust. Rahustab mingil viisil.
  • Saab kihilist riietust kanda ja joostes on soe.
  • Saab tasakaalu harjutada. Kas peale jään mina või hoopis jäine teelõik?
  • Aina vähem inimesi jookseb ja seda tegijam on tunne.
  • Kõik on kuidagi puhas ja maaliline.
  • Saab kuulda toredaid kommentaare paksudes jopedes inimestelt. (Eile vanem naisterahvas lausus: "Issand jumal, mõni jookseb sellise ilmaga!")
  • Joostes tundub kõik palju parem.
  • Mõnus on peale jooksu soojas vannis vedeleda.
  • Saan punased põsed, hea enesetunde ja suudan nautida olemasolevat.
Täna mul on vabadus ja üritan puhata (magada, lugeda, koristada, söögikraami muretseda).

Loen kahte huvitavat raamatut. Esimene, mis on peaaegu lõpusirgel on Heleen Vennikase kiidetud "Võluv soolestik" (Giulia Enders). Tõesti on põnev lugeda ja saab palju paremini aimu keha toimimisest. Teine raamat mida soovitas üks hea lugeja on "Mees ja naine" (Anatoli Nekrassov). Seda raamatut otsisin raamatupoodidest, kuid kõik on läbimüüdud. Viimaks peale nädalast ootejärjekorda sain raamatukogust laenutada. Mõni lugeja on kohati kirjutanud pastakaga vastuväiteid ja krõbedaid väljendeid, aga mul pole huumori vastu midagi ja loodetavasti autori teksti pole edaspidi rikutud.

Lõppu panen pildikesi suvest ja Ida-Virumaal tehtud tegudest:
Grete esimene tillujooks Kuremäel
Tillujooks enne minu esimest 24h jooksu

Avinurme staadionil enne Heategevusjooksu
Kui selle aasta viimane jooksuvõistlus on läbitud, siis võtan ka oma suurepäraselt võrratu liikumisaasta kokku ja tahaks kohe ühe ülipika postituse koostada, et hea oleks vaadata, et mis ja kus siis tehtud sai. :)