kolmapäev, 26. oktoober 2016

Taastumine peale Albi 24h jooksu

Ma pole end kunagi nii väsinuna tundnud. Soov magada saabus üsna kiiresti peale jooksu lõppu. Silme eest läks korraks mustaks ja mainides seda fakti saadeti mind kenasti matile pikali. Und ei tulnud aga jalad üleval ja sooja magamiskoti all oli hea lesida. Puhkasin veidi, et jõuda pesema ja riideid vahetama. Mõned pisarad rahulolust said ka luba voolamiseks. Elan ikka sissepoole ja vähesed vaid näevad tõelisi emotsioone.

Hotelli jõudes ja viimaks tossud jalast ning higised riided seljast saades oli üllatus suur, sest ei märganud midagi hullu. Pesta oli valuvaba. Paar suuremat vesivilli varvastel, kuid need ei teinud häda. Järgmisel päeval märkasin särgi kaeluse tekitatud kahte pisikest hõõrdumisjälge ja seekord sellega kõik piirdus. Seekord olin olnud targem. Määrisin korralikult kõik sisse ja tossud olid head.

Liikumine oli raske, kuid tehtav. Alles täna öösel tundsin, et jalad on lihasvalus ja päev varem olid varbad paistes. Märkasin, et liikudes on tunne hea, kuid kui diivanikaunistuseks olla, siis hakkavad jalad endast märku andma. Puhkan sel nädalal ja püüan väiksed jalutuskäigud ka ikka päevas teha, siis on tunne mõnus.

Külmkapini jõuan ise ja isegi poes käisin. Hea tunne on enda vigadest õppida ja nüüd tundub taastumine kiirem.

Kui peale Iisaku jooksu jäin kaaluga nii 3-4 kg miinusesse, siis sel korral on seis -1 kg. Selles osas on õppida kindlasti, sest peaks ikka korralikult tagasi sööma oma kulutatud kilod. Tankimise kohta peab rohkem lugema ja kogemustega jooksjaid kuulama.

Tänaseks on söömine ja magamine ka tavapärane. 25.10 päeval avastasin pooleldi näritud pirni kohvri pealt, järelikult käisin söömas öisel ajal.
Pilt pärit Pialt
Tundub, et võib juba järgmistele jooksudele vaikselt mõtlema hakata. Sel aastal on üks põnev jooks veel plaanis läbida ja ka koormustestile sain täna aja kirja pandud. Täitsa põnev saab olema.

(Meenus veel, et selline palavikulaadne tunne oli ka esimestel päevadel peale jooksu. Kord oli liiga külm, siis jälle kuum.)

Minu esimene taastumine: http://jooksublogi.blogspot.com.ee/2016/07/taastumine-peale-oopaevast-jooksu.html

6 kommentaari:

  1. Nagu öö ja päev, kui võrrelda eelmise korraga. Rõõm lugeda, et toimetasid targalt ja see tasus ka igati ära. Ja, oot. Sellel aastal veel üks jooks? Palun ütle, et see on mõni vähe lühem:) mu närvid ei pea enam vastu :) :) :)

    VastaKustuta
  2. Sa oled ikka täiesti hull naine 😎 tead, ma muidu loen raamatust ultramaratonaaride kohta ja nende taastumisest ja nad tunduvad olevat nagu kuskilt teisest reaalsusest aga nüüd loen, et meil siin on ka üks selline teise planeedi kaunitar olemas. Lihtsalt loen ja imestan. Aga ilmselt ongi inimesed, kes on sündinud jooksmiseks ja sina oled üks neist.
    Kui sul kunagi aega on ja lugeda viitsid siis soovitan "jooksjana sündinud" see on midagi just sinule -ultrajooksjust koos taramahhuradega

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) Väike hullumeelsus ei tee paha.
      See raamat on mul täitsa nimekirjas juba päris pikalt, kuid silmad maas peab tunnistama, et laenutamiseni pole seni jõudnud. Hetkel raamat nimega "Võluv soolestik" käsil ja no see soovitatud raamat on tõsiselt põnevalt kirjutatud. Ma muidugi arvan, et kõik võivad samamoodi joosta ja teha nagu mina kui vaid tahe selle nimel tegutseda on olemas.

      Kustuta
    2. Ei kindlasti mitte 😊 loomulikult kõik võivad proovida aga kõigist ei saa jooksjaid, lihtsalt puuduvad geneetilised soodumused, mõtlen siinkohal sinu taastumisvõimet. Mina olen ülirahul sellega, et lihtsalt joosta saan, erinevalt arstide arvamusest aga ultrajooksjat minust ever ei saaks aga tore, et sina oled oma kutsumuse leidnud 🙂

      Kustuta
    3. Siis peab neid kummalisi geene tänama. Ühtegi sportlast suguvõsas küll ei leidu. Pean end ikka veel algajaks, päris tegijad kõndisid juba järgmisel päeval nagu poleks midagi teinud. :)
      Liikumine on hea ja igale distantsile võiks ikka huvilisi jätkuda.

      Kustuta