neljapäev, 27. oktoober 2016

Kirjakesed iseendale ja soov joosta

Kohe tuju tuli blogida veidi. Täna on olnud soolaleivapäev ja toredad külalised on nähtud ning oma kodudes juba. Väga meeldiv oli lobiseda ja näksida head-paremat.

Mõtlesin kirjutada veidi sellest, et miks üks mõistuse juures inimene jookseb vabal soovil 24h. Mina saan vaid enda arvamust edasi anda ja kindlasti igal jooksjal on oma teooria selle kohta. Minu esimene põhjus on see, et ma tahan. Ma tahan proovida aina pikemalt järjest jooksmist ja 24h jooksul on see katsetus võimalik. Ei tunne, et mul midagi rohkem viga oleks kui neil noortel, kes tahavad igal nädalavahetusel klubitada/tarbida alkoholi. Kõik ongi valikutes kinni. Minule annab ultrajooks erilise tunde ja võimaluse oma keha paremini tundma õppida. Võiks öelda, et olen iseenda parim sõber. Endast peab hoolima, et mitte lõpetada jooksu kurvalt. Piirid tuleb äärmise tundlikusega aimata ja hoida end liikuvana.

Kindlasti ei pea ennast paremaks teistest ja usun, et andekaid jooksjaid on palju. Ma näin eriline seetõttu, et ma julgen sellest kirjutada ja mulle sümpatiseerib kogu teekond iseenese maksimaalse arenguni.

Kindlasti paneb selline eneseületus väärtustama elu. 24h on piisavalt pikk aeg mõtlemiseks ja mõned pusletükid saavad paika, mis argirutiinis tunduvad lahenduseta. Ultra üksluine korduvus on hoopis teine ja seda tuleb õppida positiivselt läbi elama. Minu tavapärane kodu-lasteaed-töö-trenn-lasteaed-kodu rutiin on palju keerulisem ja stressirikkam, sest igal päeval võib keegi üllatada nii positiivselt kui ka negatiivselt. Jooksu ajal saan vaid endale keskenduda ja süütunnet ei teki - kõik teen iseendale. See päris iseendaga aeg on väga väärtuslik, et peale jooksu jälle parem inimene olla oma lähedastele.

Tekib tunne, et võimatu on võimalik. Eesti naiste 200 km ei tundu enam ilmvõimatu. Paljud harrastajad püüavad, kuid teekond selle võimsa numbrini võib olla väga pikk. Loobuda ei tohi ja läbi kogemuste tuleb kasvada. Mõõnale järgneb tõus ja unistused täituvad kui neid kirja panna/kujutada peas reaalsetena.

Mõtlesin järjepidevalt reisimisele ja soojale puhkusele. Unistus realiseerus läbi Albi võistluse. Oma kinnises blogis kirjutasin enne sõitu ka järgmised read: "15.10.2016 See pealkirjas olev mõte (Kui minust saab Eesti naiste uus rekordiomanik 24h jooksus) on mu peas peale Iisakus toimunud jooksu, et ma võiksin ühel kaunil päeval (kui vorm ja muud olud sobivad siis juba Prantsusmaal) 200 km lähedale joosta ja näha end Eesti edetabelite tipus. Kindlasti ootaksin ka uusi ja praeguseid positiivselt meelestatud konkurente ikka ja jälle rajale. Seda jooksu peab nautima ja sisemiselt peab olema tugev, et mitte peale esimesi väsimusmärke emmele helistada ja koju nuttes minna. Hetkel kuues ja võiks ikka tõusta kui olud lubavad.

Euroopa naiste esikolmiku mõistes on veel liiga vara, olen veel roheline ja pean palju arendama nii kiirust kui treenima mahtu. Maailma mõttes olen veel täiesti tundmatu. Aga kuni on unistusi ja ruumi areneda, seni ma selle kõige nimel pingutan. Elus peab saama end täieliku tähena tunda. Vähemalt mina tahan särada ja seda enda tehtud töö vilju maitstes.

Pean tõdema, et poleks iialgi nii kaugele jõudnud kui poleks saanud tuttavaks erinevate korraldajate ja jooksurahvaga. Toetus on hindamatu. Minu võit on ka kõigi teie! Ilma treener Crisi kavadeta oleksin ilmselt samas "teen kõike ja jõuan mittekuhugi" rattas. Õnneks jõudis tema abi minuni õigel ajal ja ultrajooksupisik sai veel enam hoogu juurde kui nägin, et mul on võimalik saada paremaks ja suurema tõmblemiseta.

Kui veel pole minu aeg, siis teadke, et küll tuleb aeg kui selleni end treeninud olen. Rajal võib 100 asja juhtuda ja ideaalset olu pole peaaegu olemas, kuid loodan, et saan anda endast parima ja tulla pea püsti koju, mis ka ei juhtuks." 

 "18.10.2016 Mina hulluke oleks alustanud 6 min/km aga õnneks toodi mind maapeale ja teoorias  alustan 7min/km ja tulemus 155-180km oleks mõistlik. Muidugi nüüd meenutades Iisaku kogemust, siis hoiaks kätega peast kinni ja mõtleks, et issand mis tempo sa valisid!! 5:30 min/km ja 24h pole just kõige targem esimese kogemuse omandamiseks..aga mis tehtud see tehtud. Vahva mõelda, et julge peale hakkamine on pool võitu."

Kindlasti soovitan kirjutada endale kirjakesi vahepeal ja vahel võib juhtuda, et ulmelised asjad saavad juhuslikult reaalsuseks.
Iisaku Staadionimaratonil

Ja neile, kes arvavad, et ma käin end jooksul piinamas, siis tõesti pole muretsemiseks põhjust. Sellel on oma võlu ja kui hing on rõõmus, siis tuleb oma asja ajada.

4 kommentaari:

  1. Väga vahva oli näha. Sa lähed järjest rohkem sportlase nägu. Kere ka maru tahke sul juba. Nagu raseda mõnitamine :D
    Sa nüüd puhka natukene pikkadest jooksudest. Lase fännidel hinge tõmmata ja siis uuel aastal küta uue hooga edasi. Ma ikka katsun sammu pidada su asjadega. ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa väga vahva oli. See on küll ülim kompliment. :D
      Mul on vedanud oma fännidega ja püüan puhata. Ilusti oled kajastanud ja kätt pulsil hoidnud. Nüüd võid hingata :)

      Kustuta
  2. Mariliisi kommentaariga tuli meelde, et nägin sind SEBil stardis (tänu blogile tundsin ära) ja esimese asjana mõtlesin, et tüdruk on näost täitsa nagu sportlane ju :D Ma ei tea, mis see küll tähendab, aga selline mõte tuli, ju see spordilembus kiirgab ikka nii välja. Igaljuhul keep up the good work ja ma anonüümsena hoian su blogil ikka silma peal ja naudin lugemist.:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi kui tore, et selliseid positiivseid anonüümseid jälgijaid ka on. Huvitav, et on olemas mingisugune ekstra sportlasenägu, aga meeldiv kui vähemalt nii eemalt vaadates tundub. Olen igatahes meelitatud. :)

      Kustuta