teisipäev, 25. oktoober 2016

Albi Euroopa Meistrivõistlused 24h jooksus! Olen uus Eesti naiste rekordiomanik!

Minu teine ultrajooks!

Tere hommikust! Sajab lund, mu vennakese sünnipäev number 19 ja taas olengi kodumaal. Taastun vaikselt ja püüan esmased mõtted kirja panna. Kindlasti täiustan postitust, kui midagi meenub/tahan lisada, sest läheb aega veel selleni, et mõtlemine taas tavapärane oleks.

Minu reis Prantsusmaa poole algas (kell 2.30 ja kuupäevaks oli 20.10.2016) Tartu bussijaamast. Öösel magada ei saanud, oli täiskuu ja keerutasin end silmad kinni kuni oli aeg liikumiseks küps. Tallinna Lennujaamas saime Crisiga kokku ja läbisime kontrollid nii nagu vaja. Minu kõik eelnevad pabistamised olid asjata, kõik sujus ja midagi ära ei kaotanud ega alla ei kukkunud.
Pilt tagasilennust, alguses nautisin lihtsalt vaadet, ega taibanud klõpsu teha öistest linnatuledest
Kõik oli minu jaoks uus ja huvitav. Müra oli häiriv alguses, kuid viimasel lennul mõtlesin, et kas tõesti harjusin ära või on iga lennuga mu kõrvakuulmine kehvemaks jäänud. Magada lennukis väga ei õnnestunud. Kõrvad läksid pidevalt lukku, kuid see oli pisiasi.

Kogu reis Tartu-Tallinn-München-Toulouse-Albi-Toulouse-München-Tallinn-Tartu. Neli korda sain lennata ja järjest meeldivamaks muutus. Nii mõnus oli sooja saada, päike paistis ja Albi oli väga ilus.
Hotell, kus ööbisime. (Pildi autor: Raili Rüütel)
Kõik Eestlased olid äärmiselt positiivsed ja andsid pidevalt head energiat. Lausa ebaeestlaslikult soojad inimesed. Ma ei ole siiani ühtegi ultrajooksjat näinud, kes poleks heatahtlik. Süüa saime hästi. Õnnestus isegi Decathlonis käia ja mõned soodsad spordiriided hankida juurde. Meeldiv oli, et võeti mind omaks, kuigi olin ju kõige noorem ja tundsin end esialgu alaväärsena. Kindlasti on hästi palju mõtlemises kinni.

Mõtlesin kirjutada hästi pika ja sisuka postituse, kuid kordama nagu ei soovi hakata ja huvilised saavad lugeda erinevaid postitusi siin ja seal portaalides. Olen lahke ja jagan seni leitud linke:
Kindlasti ei olnud jooks lihtne. Olin nii rahul kui suutsin 12h jooksul 100km järjest joosta. Peale seda läks kõik raskemaks. Kui märkasin kedagi meie tiimist kõndimas, siis tuli ka endal erinevaid mõtteid pähe ja proovisin ka kõnni-jooksuringi, mis polnud hea mõte, sest mugavusega harjub ja mootorit uuesti tööle saada on väga keeruline. Reied valutasid, mis pole üldse ime sellise pika jooksu ajal. Lubasin mitte vinguda, aga natuke ikka tuli hädaldamist ka. Õnneks vabatahtlikult väga telki puhkama ei läinud. Kuulasin soovitusi ja püüdsin eeskujulik olla, vähemalt nii palju kui keha lubas.

Esialgu kui kuulsin, et väga vähe on tavalisi wc-potte ja enamus on kükitamisega, siis mõtlesin, et appi, ma ei taha. Võistluse ajal aga see variant toimis suurepäraselt, sest venitas kenasti reisi ja jalad läksid värskeks..loomulikult mingi ajani. Viimastel tundidel oli piinarikas ja seinade najal sai end püsti tõmmatud. Loomulikult oli see hea viis saamaks melust vaheldust ja omaette olla. Ehk sai isegi liiga palju seal mõtisklemas käidud.
Sellised umbes
Tegelikult mul oli päris palju õnne. Toetustiim oli suurepärane, hoolitses, et ma pidevalt ikka vett tarbiksin ja sööksin..vahepeal lähevad tavalised asjad meelest. On lihtsalt siht silme ees ja tuleb liikuda. Mingil perioodil oli kõik hall ja kiirkõnd aitas mul veidigi kilomeetreid juurde saada. Täiesti tühi pilk ja zombiestumine oli ka täiesti uudne ent usun, et vajalik kogemus. Kindlasti polnud ma ainus, kes nii vaimselt ära vajus. Heleen ja Raili motiveerisid rajal ikka väga palju. Lausa 180 km kava arvutati mulle välja, kuid jalad ja mõistus ei jõudnud tegudeni. Andsin endast nii palju kui sel korral suutsin. Kartsin, et uus Eesti naiste rekord jääb tegemata ja nii mõni kilomeeter jääb puudu eesmärgist, kuid teised uskusid minusse lõpuosas rohkem kui ma ise. Heleen aitas vormistada ning oli lõpuni kõrval toeks ja suutsin isegi imekombel joosta, kuigi üksi tundus see võimatu missioon. Tunne oli, et peagi kukun rajapiiretesse ja pulss on laes juba kõndimisel, tegelikult polnud tagasi vaadates asi nii hull, vaid oleks pidanud positiivsust endasse rohkem laskma. Muidugi on väsimus ja raske kõigil.

Mida ma 24h jooksul sõin: pihuga rosinaid mitmel korral, hunniku geele, kummikomme, soolaseid küpsiseid, datleid, tomatit, šokolaadi, kartuliputru, apelsiniviile, banaani. Toit tegi tuju ikka paremaks kui raske oli. Sporditoit.ee geelid olid ikka suureks abiks. Jõin puljongit, ohtralt vett, mulliga vett, tassikese kohvi (ei sobi mulle, teeb seedimise liiga kiireks ja halb enesetunne tekib), energiajooki viimases jooksuosas (olen energiajookide vastane, aga siis oli juba täiesti ükskõik, peamine, et kuidagi ärkvel saaks oldud ja liikuda edasi..tuleb tunnistada, et aitas küll). 

Toidulaud oli kaalulangetaja unistus. 2 aastat tagasi oleksin suure tõenäosusega silmi pööritanud ja mõelnud, et issand, nii võib ju paksuks minna. Mul on hea tõdeda, et ei pea enam toitumisalaselt tõmblema ja sööngi seda, mis mulle energiat annab. Loomulikult puhas toit on parim, kuid alati mitte nii kättesaadav ja mugav sellise elu juures.

Kogesin viimaste ringide jooksul krampe. Vasak reis tegi kahtlaseid asju, kuid Heleeni soovitused aitasid ka sellest punktist üle. Nii hea oli tunda, et toetus oli kõrval ja ma ei olnud üksi. Kui eraelu on üks paras lahinguväli ja "peab üksi hakkama saama" teekond, siis spordielus on mul tõeliselt vedanud ja juhuslikult sellised toetavad inimesed mind saatmas olnud.

Villid tulid, kuid jalad katki ei ole. Tossu valik õnnestus, olid number suuremad tossud ja vahepeal ümber jalatseid ei vahetanud. Minu loogika ütles, et kui tahan midagi ära teha, siis ei ole vaja liigselt aega kaotada kui kuskil midagi just ei häiri. Vesivilli geel aitas väga palju ja kui villikesed katki läksid, siis sain ikka edasi joosta. Ebameeldiv oli vaid korraks, kuid see oli ületatav. 

Tulemus jäi 173,319 km (7,22 km/h). Miks just 173, sest tütar saab mul detsembris 3aastaseks ja idee tundus nii tore, et läbi hädade pingutasin lõpuni.

Mida vahepeal mõtlesin:
  • 161 km ja aitab küll. Aeg tundus minu vastu olevat.
  • 180 km oleks nii ideaalne, aga kõndides seda ei saavuta kahjuks.
  • Oi mu tütar on uhke!
  • Mida ma siin veel teen?
  • On see kõik päriselt?
  • Kui mina suudan, siis suudab igaüks!
  • Tunne peab normaalne olema alguses, liiga heaks ei tohi muutuda!
  • Hoia oma tempoga tagasi, muidu ei kesta lõpuni!
  • Ma nutan rajal ära, siis ei pea pärast pillima.
  • See 24h on nii tore ja samas nii raske, aga ikka tahaks uuesti proovida.
  • Mu toetajad on nii armsad ja kindlasti jälgivad mu teekonda.
  • Kõigi head sõnad ja Stardipaik.ee keskkonnas projekti toetajad andsid mulle võimaluse end teostada.
  • Minu võit on ka teie!
  • Ma olen nii rahul, et ma olen ka nüüd keegi. Minust on märk maas.
  • See on alles algus!
Nii palju on inimesi, keda sooviksin ekstra tänada. Te teate, kes te olete! Nautige võidurõõmu minuga!

Üldiselt olen näiliselt rahulik ja emotsioonitu. Isegi pole päris kindel, kas kõik on kohale jõudnud.

Vaikselt taastun ja söön-magan-söön-loen uudiseid ja tänan "tublide", "super" ja "olen uhke" kirjakeste eest. Hämmastavalt paljud tundmatud ka õnnitlevad, seega mul on rõõm, et lähen nii palju korda. Olen siiski täiesti tavaline naine, kes lihtsalt otsustas proovida ja leida endale sobiv ala.

Muidugi 12h, 6h ja 100km jookse oleks ka tore kunagi katsetada. 24h juures tunduvad need ikka väga lühikesed ja vahelduseks kindlasti head.

Uskusin juba põhikoolis, et olen pikamaajooksja ja tuligi välja, et nii ongi. Tuleb uskuda, teha tööd ja toetavad inimesed satuvad õiges kohas ja õigel ajal eluteele, et unistustele hoogu anda.

Minu projektist saab lugeda, nimelt Stardipaiga lugu ilmub Sportland Magazine sügisnumbris, mis tuleb välja 1. novembris ja seda jagatakse Sportlandi kauplustes tasuta. Minge otsima!

Peale sellist suurt eneseületust tahaksin tänada nimeliselt:

Cris Poll - Treener, kes arvestab kavade koostamisel minu vähese vaba ajaga. Annab nõu ja valgustab jooksualaselt. 

Heleen Vennikas - Nii siiras, nii avara silmaringiga ja tohutult positiivne naine, kel polnud üldse kahju oma rekordit mulle "pärandada".

Raili Rüütel - Väike päike, pidevalt naeratus näol ja samuti väga särav. Selliseid vahvaid inimesi võiks veel enam leiduda.

Mart, Toomas ja Peeter - Sain ikka itsitada naljade üle. Tore on näha, et mehed püüavad omi eesmärke ja on sihikindlad. Head sõnad rajal kulusid ära.

Pia ja Pille - Suure töö tegite kahekesi! Selline innustav toetustiim. Andsite palju jõudu raja ääres juurde.
Pilt:Raili Rüütel
Minu esimene ultrajooksu kogemus: http://jooksublogi.blogspot.com.ee/2016/07/minu-esimene-24h-jooks.html

5 kommentaari:

  1. Fantastiline naine! Mõelda vaid,et elu lõpuks õigesse rööpasse jookseb ja su pingutused vilja kannavad. Sa oled kõik selle kuhjaga ära teeninud. Mul ei ole enam normaalseid ülivõrdelisi kiidusõnu. Olen tühjaks kiitnud ennast,aga tahaks nagu veel. :) :) meie oma rekordiomanik! Hurrraaa!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Uskumatu tõesti! Lõpuks ometi on hästi.
      Olen nii-nii tänulik sellise fännamise eest Sulle! :)
      Eesti keel on tõesti väheste kiidusõnadega tubli! hästi! super! ja mõned üksikud veel. Aga tean, et mind on ülevalatud kiidusõnadega ja nüüd suplen neis veidi aega. Nina liiga püsti ei aja. :D

      Kustuta
    2. Eks see nina võib vast natukene liiga püsti ka olla. Me ei pahanda ;)

      Kustuta