esmaspäev, 31. oktoober 2016

Tänane päev ja mõned vastused

Esimene minitrenn tehtud. Katsetasin 3 km ja rahulikult kannatas joosta. Tunne on parem kui peale Tallinna maratoni, kuid nädal on juba puhatud ka.

Tööl pole midagi muutunud. Rahulolematus, negatiivsus ja tüdimus läbi naljade on endiselt teemaks. Rahu minus on olemas ja eks näis kaua ma seda positiivset meelt säilitada suudan. Hea on liikuda ja saab taas tavapärase elutempo sisse.

Hommik oli raske ja Grete ei tahtnud nututa lasteaeda jääda, kuid õhtul juba kilkas, et tore päev oli. See temast kiirgav sõjakus on ka minus ja päris keeruline on sellega toime tulla. Ta teab mida ta tahab ja kui täpselt ei tea, siis nõuab ja peab saama...kompromissitu. Õnneks aeg aitab selles osas.

Toitumise osas on olnud soolaperiood, kus tahaks kõike friikartulitest kuni kartulikrõpsudeni. Nüüd on magusaperiood, eriti puuviljad ja erinevad magusad kohupiimad, koogid lähevad heaga alla. Üldse ei muretse ega keela paaniliselt, sest nagu tavaks minu puhul, siis seedimine on oluliselt kiirem mõnda aega peale ultrat. Toitumine läheb ka vaikselt tervislikumaks tagasi. Pudruhommikud juba toimivad.
Praetud singi, avokaado, merevaigu-kaerahelbepuder
Huviga ootan novembri lõpus toimuvat koormustesti, et teada oma seisust. Tuleb suurem analüüs ja peale seda saab mõistlikult edasi treenida. Vereproov näitab puudujäägid ja toitumine tuleb korda saada, et energia tuleks stabiilselt päeva jooksul peale ja kui kõik on hästi siis saab juba ultrasportlase moodi treenida.

On uuritud kas sain diplomi või rahalise preemia uue rekordi tegemise puhul. Paraku 24h jooks pole nii hinnas veel meie maal. On au ja kuulsus ja edetabeli tipus minu nimi. Tööl peab käima, pensionile varem ei saa ja sponsorid aknast ja uksest ei ründa.

Mis edasi plaanin?
Järgmisel aastal üks 24h jooks, äkki maraton ja mõni Tartu ja/või Ida-Virumaa lühem jooks. Üldiselt teha trenni vaikselt ja püüda terve olla.

Kas vigastusi ei karda?
Ette ei oska karta. Kui tekib, siis tuleb ravida ja õppida sellest ajast midagi. Eks ma siis loeksin ja kirjutaksin rohkem.

neljapäev, 27. oktoober 2016

Kirjakesed iseendale ja soov joosta

Kohe tuju tuli blogida veidi. Täna on olnud soolaleivapäev ja toredad külalised on nähtud ning oma kodudes juba. Väga meeldiv oli lobiseda ja näksida head-paremat.

Mõtlesin kirjutada veidi sellest, et miks üks mõistuse juures inimene jookseb vabal soovil 24h. Mina saan vaid enda arvamust edasi anda ja kindlasti igal jooksjal on oma teooria selle kohta. Minu esimene põhjus on see, et ma tahan. Ma tahan proovida aina pikemalt järjest jooksmist ja 24h jooksul on see katsetus võimalik. Ei tunne, et mul midagi rohkem viga oleks kui neil noortel, kes tahavad igal nädalavahetusel klubitada/tarbida alkoholi. Kõik ongi valikutes kinni. Minule annab ultrajooks erilise tunde ja võimaluse oma keha paremini tundma õppida. Võiks öelda, et olen iseenda parim sõber. Endast peab hoolima, et mitte lõpetada jooksu kurvalt. Piirid tuleb äärmise tundlikusega aimata ja hoida end liikuvana.

Kindlasti ei pea ennast paremaks teistest ja usun, et andekaid jooksjaid on palju. Ma näin eriline seetõttu, et ma julgen sellest kirjutada ja mulle sümpatiseerib kogu teekond iseenese maksimaalse arenguni.

Kindlasti paneb selline eneseületus väärtustama elu. 24h on piisavalt pikk aeg mõtlemiseks ja mõned pusletükid saavad paika, mis argirutiinis tunduvad lahenduseta. Ultra üksluine korduvus on hoopis teine ja seda tuleb õppida positiivselt läbi elama. Minu tavapärane kodu-lasteaed-töö-trenn-lasteaed-kodu rutiin on palju keerulisem ja stressirikkam, sest igal päeval võib keegi üllatada nii positiivselt kui ka negatiivselt. Jooksu ajal saan vaid endale keskenduda ja süütunnet ei teki - kõik teen iseendale. See päris iseendaga aeg on väga väärtuslik, et peale jooksu jälle parem inimene olla oma lähedastele.

Tekib tunne, et võimatu on võimalik. Eesti naiste 200 km ei tundu enam ilmvõimatu. Paljud harrastajad püüavad, kuid teekond selle võimsa numbrini võib olla väga pikk. Loobuda ei tohi ja läbi kogemuste tuleb kasvada. Mõõnale järgneb tõus ja unistused täituvad kui neid kirja panna/kujutada peas reaalsetena.

Mõtlesin järjepidevalt reisimisele ja soojale puhkusele. Unistus realiseerus läbi Albi võistluse. Oma kinnises blogis kirjutasin enne sõitu ka järgmised read: "15.10.2016 See pealkirjas olev mõte (Kui minust saab Eesti naiste uus rekordiomanik 24h jooksus) on mu peas peale Iisakus toimunud jooksu, et ma võiksin ühel kaunil päeval (kui vorm ja muud olud sobivad siis juba Prantsusmaal) 200 km lähedale joosta ja näha end Eesti edetabelite tipus. Kindlasti ootaksin ka uusi ja praeguseid positiivselt meelestatud konkurente ikka ja jälle rajale. Seda jooksu peab nautima ja sisemiselt peab olema tugev, et mitte peale esimesi väsimusmärke emmele helistada ja koju nuttes minna. Hetkel kuues ja võiks ikka tõusta kui olud lubavad.

Euroopa naiste esikolmiku mõistes on veel liiga vara, olen veel roheline ja pean palju arendama nii kiirust kui treenima mahtu. Maailma mõttes olen veel täiesti tundmatu. Aga kuni on unistusi ja ruumi areneda, seni ma selle kõige nimel pingutan. Elus peab saama end täieliku tähena tunda. Vähemalt mina tahan särada ja seda enda tehtud töö vilju maitstes.

Pean tõdema, et poleks iialgi nii kaugele jõudnud kui poleks saanud tuttavaks erinevate korraldajate ja jooksurahvaga. Toetus on hindamatu. Minu võit on ka kõigi teie! Ilma treener Crisi kavadeta oleksin ilmselt samas "teen kõike ja jõuan mittekuhugi" rattas. Õnneks jõudis tema abi minuni õigel ajal ja ultrajooksupisik sai veel enam hoogu juurde kui nägin, et mul on võimalik saada paremaks ja suurema tõmblemiseta.

Kui veel pole minu aeg, siis teadke, et küll tuleb aeg kui selleni end treeninud olen. Rajal võib 100 asja juhtuda ja ideaalset olu pole peaaegu olemas, kuid loodan, et saan anda endast parima ja tulla pea püsti koju, mis ka ei juhtuks." 

 "18.10.2016 Mina hulluke oleks alustanud 6 min/km aga õnneks toodi mind maapeale ja teoorias  alustan 7min/km ja tulemus 155-180km oleks mõistlik. Muidugi nüüd meenutades Iisaku kogemust, siis hoiaks kätega peast kinni ja mõtleks, et issand mis tempo sa valisid!! 5:30 min/km ja 24h pole just kõige targem esimese kogemuse omandamiseks..aga mis tehtud see tehtud. Vahva mõelda, et julge peale hakkamine on pool võitu."

Kindlasti soovitan kirjutada endale kirjakesi vahepeal ja vahel võib juhtuda, et ulmelised asjad saavad juhuslikult reaalsuseks.
Iisaku Staadionimaratonil

Ja neile, kes arvavad, et ma käin end jooksul piinamas, siis tõesti pole muretsemiseks põhjust. Sellel on oma võlu ja kui hing on rõõmus, siis tuleb oma asja ajada.

kolmapäev, 26. oktoober 2016

Taastumine peale Albi 24h jooksu

Ma pole end kunagi nii väsinuna tundnud. Soov magada saabus üsna kiiresti peale jooksu lõppu. Silme eest läks korraks mustaks ja mainides seda fakti saadeti mind kenasti matile pikali. Und ei tulnud aga jalad üleval ja sooja magamiskoti all oli hea lesida. Puhkasin veidi, et jõuda pesema ja riideid vahetama. Mõned pisarad rahulolust said ka luba voolamiseks. Elan ikka sissepoole ja vähesed vaid näevad tõelisi emotsioone.

Hotelli jõudes ja viimaks tossud jalast ning higised riided seljast saades oli üllatus suur, sest ei märganud midagi hullu. Pesta oli valuvaba. Paar suuremat vesivilli varvastel, kuid need ei teinud häda. Järgmisel päeval märkasin särgi kaeluse tekitatud kahte pisikest hõõrdumisjälge ja seekord sellega kõik piirdus. Seekord olin olnud targem. Määrisin korralikult kõik sisse ja tossud olid head.

Liikumine oli raske, kuid tehtav. Alles täna öösel tundsin, et jalad on lihasvalus ja päev varem olid varbad paistes. Märkasin, et liikudes on tunne hea, kuid kui diivanikaunistuseks olla, siis hakkavad jalad endast märku andma. Puhkan sel nädalal ja püüan väiksed jalutuskäigud ka ikka päevas teha, siis on tunne mõnus.

Külmkapini jõuan ise ja isegi poes käisin. Hea tunne on enda vigadest õppida ja nüüd tundub taastumine kiirem.

Kui peale Iisaku jooksu jäin kaaluga nii 3-4 kg miinusesse, siis sel korral on seis -1 kg. Selles osas on õppida kindlasti, sest peaks ikka korralikult tagasi sööma oma kulutatud kilod. Tankimise kohta peab rohkem lugema ja kogemustega jooksjaid kuulama.

Tänaseks on söömine ja magamine ka tavapärane. 25.10 päeval avastasin pooleldi näritud pirni kohvri pealt, järelikult käisin söömas öisel ajal.
Pilt pärit Pialt
Tundub, et võib juba järgmistele jooksudele vaikselt mõtlema hakata. Sel aastal on üks põnev jooks veel plaanis läbida ja ka koormustestile sain täna aja kirja pandud. Täitsa põnev saab olema.

(Meenus veel, et selline palavikulaadne tunne oli ka esimestel päevadel peale jooksu. Kord oli liiga külm, siis jälle kuum.)

Minu esimene taastumine: http://jooksublogi.blogspot.com.ee/2016/07/taastumine-peale-oopaevast-jooksu.html

teisipäev, 25. oktoober 2016

Albi Euroopa Meistrivõistlused 24h jooksus! Olen uus Eesti naiste rekordiomanik!

Minu teine ultrajooks!

Tere hommikust! Sajab lund, mu vennakese sünnipäev number 19 ja taas olengi kodumaal. Taastun vaikselt ja püüan esmased mõtted kirja panna. Kindlasti täiustan postitust, kui midagi meenub/tahan lisada, sest läheb aega veel selleni, et mõtlemine taas tavapärane oleks.

Minu reis Prantsusmaa poole algas (kell 2.30 ja kuupäevaks oli 20.10.2016) Tartu bussijaamast. Öösel magada ei saanud, oli täiskuu ja keerutasin end silmad kinni kuni oli aeg liikumiseks küps. Tallinna Lennujaamas saime Crisiga kokku ja läbisime kontrollid nii nagu vaja. Minu kõik eelnevad pabistamised olid asjata, kõik sujus ja midagi ära ei kaotanud ega alla ei kukkunud.
Pilt tagasilennust, alguses nautisin lihtsalt vaadet, ega taibanud klõpsu teha öistest linnatuledest
Kõik oli minu jaoks uus ja huvitav. Müra oli häiriv alguses, kuid viimasel lennul mõtlesin, et kas tõesti harjusin ära või on iga lennuga mu kõrvakuulmine kehvemaks jäänud. Magada lennukis väga ei õnnestunud. Kõrvad läksid pidevalt lukku, kuid see oli pisiasi.

Kogu reis Tartu-Tallinn-München-Toulouse-Albi-Toulouse-München-Tallinn-Tartu. Neli korda sain lennata ja järjest meeldivamaks muutus. Nii mõnus oli sooja saada, päike paistis ja Albi oli väga ilus.
Hotell, kus ööbisime. (Pildi autor: Raili Rüütel)
Kõik Eestlased olid äärmiselt positiivsed ja andsid pidevalt head energiat. Lausa ebaeestlaslikult soojad inimesed. Ma ei ole siiani ühtegi ultrajooksjat näinud, kes poleks heatahtlik. Süüa saime hästi. Õnnestus isegi Decathlonis käia ja mõned soodsad spordiriided hankida juurde. Meeldiv oli, et võeti mind omaks, kuigi olin ju kõige noorem ja tundsin end esialgu alaväärsena. Kindlasti on hästi palju mõtlemises kinni.

Mõtlesin kirjutada hästi pika ja sisuka postituse, kuid kordama nagu ei soovi hakata ja huvilised saavad lugeda erinevaid postitusi siin ja seal portaalides. Olen lahke ja jagan seni leitud linke:
Kindlasti ei olnud jooks lihtne. Olin nii rahul kui suutsin 12h jooksul 100km järjest joosta. Peale seda läks kõik raskemaks. Kui märkasin kedagi meie tiimist kõndimas, siis tuli ka endal erinevaid mõtteid pähe ja proovisin ka kõnni-jooksuringi, mis polnud hea mõte, sest mugavusega harjub ja mootorit uuesti tööle saada on väga keeruline. Reied valutasid, mis pole üldse ime sellise pika jooksu ajal. Lubasin mitte vinguda, aga natuke ikka tuli hädaldamist ka. Õnneks vabatahtlikult väga telki puhkama ei läinud. Kuulasin soovitusi ja püüdsin eeskujulik olla, vähemalt nii palju kui keha lubas.

Esialgu kui kuulsin, et väga vähe on tavalisi wc-potte ja enamus on kükitamisega, siis mõtlesin, et appi, ma ei taha. Võistluse ajal aga see variant toimis suurepäraselt, sest venitas kenasti reisi ja jalad läksid värskeks..loomulikult mingi ajani. Viimastel tundidel oli piinarikas ja seinade najal sai end püsti tõmmatud. Loomulikult oli see hea viis saamaks melust vaheldust ja omaette olla. Ehk sai isegi liiga palju seal mõtisklemas käidud.
Sellised umbes
Tegelikult mul oli päris palju õnne. Toetustiim oli suurepärane, hoolitses, et ma pidevalt ikka vett tarbiksin ja sööksin..vahepeal lähevad tavalised asjad meelest. On lihtsalt siht silme ees ja tuleb liikuda. Mingil perioodil oli kõik hall ja kiirkõnd aitas mul veidigi kilomeetreid juurde saada. Täiesti tühi pilk ja zombiestumine oli ka täiesti uudne ent usun, et vajalik kogemus. Kindlasti polnud ma ainus, kes nii vaimselt ära vajus. Heleen ja Raili motiveerisid rajal ikka väga palju. Lausa 180 km kava arvutati mulle välja, kuid jalad ja mõistus ei jõudnud tegudeni. Andsin endast nii palju kui sel korral suutsin. Kartsin, et uus Eesti naiste rekord jääb tegemata ja nii mõni kilomeeter jääb puudu eesmärgist, kuid teised uskusid minusse lõpuosas rohkem kui ma ise. Heleen aitas vormistada ning oli lõpuni kõrval toeks ja suutsin isegi imekombel joosta, kuigi üksi tundus see võimatu missioon. Tunne oli, et peagi kukun rajapiiretesse ja pulss on laes juba kõndimisel, tegelikult polnud tagasi vaadates asi nii hull, vaid oleks pidanud positiivsust endasse rohkem laskma. Muidugi on väsimus ja raske kõigil.

Mida ma 24h jooksul sõin: pihuga rosinaid mitmel korral, hunniku geele, kummikomme, soolaseid küpsiseid, datleid, tomatit, šokolaadi, kartuliputru, apelsiniviile, banaani. Toit tegi tuju ikka paremaks kui raske oli. Sporditoit.ee geelid olid ikka suureks abiks. Jõin puljongit, ohtralt vett, mulliga vett, tassikese kohvi (ei sobi mulle, teeb seedimise liiga kiireks ja halb enesetunne tekib), energiajooki viimases jooksuosas (olen energiajookide vastane, aga siis oli juba täiesti ükskõik, peamine, et kuidagi ärkvel saaks oldud ja liikuda edasi..tuleb tunnistada, et aitas küll). 

Toidulaud oli kaalulangetaja unistus. 2 aastat tagasi oleksin suure tõenäosusega silmi pööritanud ja mõelnud, et issand, nii võib ju paksuks minna. Mul on hea tõdeda, et ei pea enam toitumisalaselt tõmblema ja sööngi seda, mis mulle energiat annab. Loomulikult puhas toit on parim, kuid alati mitte nii kättesaadav ja mugav sellise elu juures.

Kogesin viimaste ringide jooksul krampe. Vasak reis tegi kahtlaseid asju, kuid Heleeni soovitused aitasid ka sellest punktist üle. Nii hea oli tunda, et toetus oli kõrval ja ma ei olnud üksi. Kui eraelu on üks paras lahinguväli ja "peab üksi hakkama saama" teekond, siis spordielus on mul tõeliselt vedanud ja juhuslikult sellised toetavad inimesed mind saatmas olnud.

Villid tulid, kuid jalad katki ei ole. Tossu valik õnnestus, olid number suuremad tossud ja vahepeal ümber jalatseid ei vahetanud. Minu loogika ütles, et kui tahan midagi ära teha, siis ei ole vaja liigselt aega kaotada kui kuskil midagi just ei häiri. Vesivilli geel aitas väga palju ja kui villikesed katki läksid, siis sain ikka edasi joosta. Ebameeldiv oli vaid korraks, kuid see oli ületatav. 

Tulemus jäi 173,319 km (7,22 km/h). Miks just 173, sest tütar saab mul detsembris 3aastaseks ja idee tundus nii tore, et läbi hädade pingutasin lõpuni.

Mida vahepeal mõtlesin:
  • 161 km ja aitab küll. Aeg tundus minu vastu olevat.
  • 180 km oleks nii ideaalne, aga kõndides seda ei saavuta kahjuks.
  • Oi mu tütar on uhke!
  • Mida ma siin veel teen?
  • On see kõik päriselt?
  • Kui mina suudan, siis suudab igaüks!
  • Tunne peab normaalne olema alguses, liiga heaks ei tohi muutuda!
  • Hoia oma tempoga tagasi, muidu ei kesta lõpuni!
  • Ma nutan rajal ära, siis ei pea pärast pillima.
  • See 24h on nii tore ja samas nii raske, aga ikka tahaks uuesti proovida.
  • Mu toetajad on nii armsad ja kindlasti jälgivad mu teekonda.
  • Kõigi head sõnad ja Stardipaik.ee keskkonnas projekti toetajad andsid mulle võimaluse end teostada.
  • Minu võit on ka teie!
  • Ma olen nii rahul, et ma olen ka nüüd keegi. Minust on märk maas.
  • See on alles algus!
Nii palju on inimesi, keda sooviksin ekstra tänada. Te teate, kes te olete! Nautige võidurõõmu minuga!

Üldiselt olen näiliselt rahulik ja emotsioonitu. Isegi pole päris kindel, kas kõik on kohale jõudnud.

Vaikselt taastun ja söön-magan-söön-loen uudiseid ja tänan "tublide", "super" ja "olen uhke" kirjakeste eest. Hämmastavalt paljud tundmatud ka õnnitlevad, seega mul on rõõm, et lähen nii palju korda. Olen siiski täiesti tavaline naine, kes lihtsalt otsustas proovida ja leida endale sobiv ala.

Muidugi 12h, 6h ja 100km jookse oleks ka tore kunagi katsetada. 24h juures tunduvad need ikka väga lühikesed ja vahelduseks kindlasti head.

Uskusin juba põhikoolis, et olen pikamaajooksja ja tuligi välja, et nii ongi. Tuleb uskuda, teha tööd ja toetavad inimesed satuvad õiges kohas ja õigel ajal eluteele, et unistustele hoogu anda.

Minu projektist saab lugeda, nimelt Stardipaiga lugu ilmub Sportland Magazine sügisnumbris, mis tuleb välja 1. novembris ja seda jagatakse Sportlandi kauplustes tasuta. Minge otsima!

Peale sellist suurt eneseületust tahaksin tänada nimeliselt:

Cris Poll - Treener, kes arvestab kavade koostamisel minu vähese vaba ajaga. Annab nõu ja valgustab jooksualaselt. 

Heleen Vennikas - Nii siiras, nii avara silmaringiga ja tohutult positiivne naine, kel polnud üldse kahju oma rekordit mulle "pärandada".

Raili Rüütel - Väike päike, pidevalt naeratus näol ja samuti väga särav. Selliseid vahvaid inimesi võiks veel enam leiduda.

Mart, Toomas ja Peeter - Sain ikka itsitada naljade üle. Tore on näha, et mehed püüavad omi eesmärke ja on sihikindlad. Head sõnad rajal kulusid ära.

Pia ja Pille - Suure töö tegite kahekesi! Selline innustav toetustiim. Andsite palju jõudu raja ääres juurde.
Pilt:Raili Rüütel
Minu esimene ultrajooksu kogemus: http://jooksublogi.blogspot.com.ee/2016/07/minu-esimene-24h-jooks.html

kolmapäev, 19. oktoober 2016

Ja kohe-kohe ma lendangi...

Euroopa meistrivõistlused- kõlab hirmuäratavalt. Minusugune tavaline noor naine, vaid ühe ultrakogemusega ja juba katsetamas uusi radu. Kindlasti saan palju õppida ja püüan anda endast parima. Seekord siis juba veidi mõistlikumalt alustades ja lootusega, et joosta saab stabiilselt. Vähemalt teooria on paigas ja nõuandeid olen ka kuulama hakanud. Varem ikka koguaeg arvasin, et olen ise tark ja loogiline- noor ja rumal hoopis, aga õnneks õppimisvõimeline.

 Täna öösel sõidan lennujaama poole ja reis Prantsusmaa poole saab alguse. Tegelikult olen juba ette ära kartnud kõik asjad ja loodan, et kõik sujub nii nagu plaanis. Siin peab tänusõnu treeneri poole saatma, sest olen enda küsimustele vastused saanud. Aitäh!

Kohver on koos ja üldse ei tea, kas neid asju kaasas on vähe või liiga palju. Mida veel vaja võib minna? Kas eelnevate päevade lõunauned taastavad unevõla? Kas ma suudan mitte ülemõelda?

Igatahes olen valmis uut kogemust omandama ja oodanud olen ju päris pikalt. Järgmisel korral postitus kui jooks on läbitud ja siis saan juba analüüsida kuidas läks ja tingimata pean rahul olema. Kõik toetajad võtaks kaasa kui vaid võimalik oleks, hetkel peate leppima kohaga minu mõtetes.

Lähen ja naudin!

viide

laupäev, 15. oktoober 2016

Kogemused Oriflamega

Olen nii 3-4 kuud kasutanud Wellness vitamiine. Teadlikult tarbisin toidulisandeid vaid raseduse ajal, lapsepõlvest mäletan veel vastiku maitsega kalaõli manustamist. Polnud mul erilist emotsiooni ja mõtlesin, et kui esimesel kuul midagi ei juhtu, siis edasi ei soetagi. Õnneks märkasin palju uusi pisikesi juukseid tukaosas tulemas ja küüned oleksid ka nagu tugevamad kui varem. Samas peab tõdema, et kui toitumine on käest ära, siis ega need lisandid eriti ei aita, pigem ikka kaks asja koostöös. Soovisin teha koormustesti, kuid ei jõudnud aega kirja panna õigel ajal ning tuleb kunagi peale 24h jooksu minna ja saada teada kõik näitajad. Saan võrrelda ja teha omad järeldused, kas d-vitamiini on keha rohkem omastanud ja kuidas on muude näitajatega seis. Tundub küll hetkel, et seis on tunduvalt parem ja toetab sportimist. Nohu ja köha pole mind külastanud sel sügisel, kuigi haigeid inimesi käib poes väga sageli.

Lisaks meeldib mulle see, et ühes pakikeses on 3 erinevat vitamiini. Üks pakike sisaldab: 2 Omega 3 kalaõli kapslit, 1 Swedish Beauty Plus ilukompleksi kapslit (astaksantiin ja mustikaekstrakt), 1 Multivitamin & Mineral tabletti naistele. Seega hind tuleb üpris mõistlik ühe kapsli kohta. Eraldi kõiki erinevaid soetates läheks tunduvalt kulukamaks.

Samuti olen kasutanud Natural Balance vanillimaitselist kokteili. Sain proovida ja esimene kogemus oli kehv. Tundus pulbrine ja kuidagi vastumeelne. Kuna katsetasin kodus lõpuks erinevaid variante, siis piimaga oli täitsa hea. Võttis magusaisu ära ja tundsin end energilisemana. Järgmise paki julgesin ise tellida ega pidanud kahetsema. Vahepealadena oli kiire ja mugav asendus. Minu jaoks oli meeldivalt magus. Annab jaksu juurde kui järjepidevalt kasutada. Paljud teevad smuutisid sellega ja kiidavad. Hetkel katsetab vend kokteili ja loodetavasti saan tagasisidet. Tundub, et tema eesmärgiks on lihast kasvatada.

Oriflame kohtumisõhtul Tartus oli võimalik kuulata ja rääkida oma lugusid kaalu ning üldiselt toitumise teemadel. Väga populaarne oli keha kaaluda ja hiljem analüüsida kõiki näitajaid. Hea võimalus oli ja kurb, et kõik huvilised ei jõudnud sellest osa saama. Mis mulle eriliselt meeldis oli see, et sellel kohtumisõhtul olid äärmiselt positiivsed inimesed. Toetavad, andsid nõu ja arutlesid oma tervise ja elu teemadel. Mingit "sa pead nüüd liituma ja kõike tellima" ei toimunud. Seega kui on huvi, siis järgmisel korral soovitan tulla ja lobiseda toredate inimestega, saab teada uusi fakte ja hoolida tervisest ja heaolust üldiselt.

Mina tundsin igatahes head energiat ja nägin säravaid naisi, kes soovivad terved ja elurõõmsad välja näha.
Nii maitsev kokteil!
Soovin edaspidigi sportliku ja tervisliku eluviisi edendamist!

kolmapäev, 12. oktoober 2016

Minu tänane päev

Väga huvitav oli lugeda, meie number üks spordiblogija, Margiti tavalisest päevast. Mõtlesin, et panen ka kirja enda tänased tegemised.

Äratus kell 6.00, kuid olen peaaegu alati paar minutit varem juba silmad lahti ja vaatan lakke. Kiirem kui äratuskell. Olgu, täna olin unisem ja vedelesin 10 minutit voodis enne kui süüa-pessu-riidesse jõudsin end panna. Muidu tegutsen automaatselt ja esimene mõte on liikuda külmkapini. Sõin kaks munaga võileiba, võtsin oma Wellness vitamiinid ja jõin vett. Viisin muusika abil end positiivsele lainele ja liikusin 7:20 bussile, et paar peatust tööle sõita. Säästan jalavaeva, sest tööl alati 8 tundi jalgel, lisaks jooks. Eriliseks lemmikuks on saanud lõpp-peatusest tööle jalutades vaadata taevast ja linde, kes rahutult nagu oma kohta otsiks. Selline huvitav rahu valdab. Üritan ka naeratama õppida, esialgu bussist tööukseni ja ehk kunagi jätkub seda rõõmu ka kauemaks. Tööpäev algab 8.00.

Praegu olen sellise taktikaga, et ei aja keha stressi ja võtan vabalt. Ehk isegi liiga vabalt. Sõin oma pauside ja lõuna ajal banaani, ploome, viinamarju, sefiiri (terve paki-normaalne minu puhul), kalafileed ja kartuliputru, jõin vett. Panin kaupa välja, viisin papi ja kile vastavasse kohta, liikusin-liikusin-liikusin. Tegelikult oleks palju pikemalt võimalik kirjeldada, kuid soovitan jälgida, mida saalitöötajad tegelikult poes teevad. Kassiirid saavad tänu-või sõimusõnu kuid enamasti neile, kes kauba ette kannavad ei lausuta sõnagi. Tegelikult oleme tublid töömesilased, kes püüavad tühjad riiulid täita.

Oh seda rõõmu kui 16.30 tööpäev läbi saab ja välisukse juurde juba võib sammuda. Lõpuks ometi näeb päevavalgust ja saab koju minna.

Täna oli minu suureks üllatuseks saabunud koju telekas. Armas vend oli emalt mu lisavõtme küsinud ja toonud ühe vana kuid loodetavasti elujõulise isendi mu põrandale. Nüüd on vaja kappi kuhu peale ta panna ja saan ka veidi AK-d vaadata ja eluga rohkem kursis olla. Hommikul enne tööd sirvin ka Postimehe ja Õhtulehe läbi, mis igal hommikul meil puhkeruumis olemas on.

Lugesin meile, vastasin kirjadele ja tegin ülekandeid. Sõin kartulisalatit ja kurki ning lahtiseid komme ostsin ka koju, sest ma tahan magusat praegu. Ilmselt see magusanälg on märk ärevusest, mida ma tunnistada ei taha. Emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid...

Käisin jooksmas 8 km ja tegin 4 seeriat ÜKE-t. No ma surin natukene, sest kätekõverdustele pole ju kaua keskendunud ja ega ma väga ei lootnud ka, et lihtsamaks need harjutused lähevad. Aga tahtejõu ja jonniga ikka tehtud ja lõpus nii hea enesetunne, et see kõik oli seda väärt.


Peale ÜKE-t venitasin ja käisin pesemas. Õhtuks söön jälle ilmselt salatit ja loen huvitavat blogi mida eile avastasin. VIIDENimelt üks naine jooksis ka minule sarnaselt 150km esimesel korral 24h jooksus ning seitse aastat hiljem on ta 240 km jooksnud. Blogi üritan tõlkida ja midagi aru saada, kohati on segane jutt, kuid tulemused näitavad, et on ikka vägev naine.

Päeval lobisesin telefonis veel emaga ja tean, et tütrega on kõik parem juba. Palavik puudub kuid nohu kimbutab endiselt. Vähemalt on rõõmsameelne ja nõudlik nagu varem.

Selline ongi minu üksildane päev. Vahel naudin, teinekord poetan paar pisarat.

teisipäev, 11. oktoober 2016

Lihtsalt lobisen natuke..

Praegu on aeg, mil tuleb koostööks pakkumisi aknast ja uksest. Õpin ütlema EI ning otsustama selle järgi, mis mulle endale kasulikum on. Kindlasti peale 24h jooksu võtan ühendust ja katsetan trenne ning omandan kogemusi, loomulikult kui sobituvad mu vabade kellaaegadega. Selline tunne, et olen juba sajandeid seda uut 24h jooksu oodanud. Peaaegu igas postituses tuleb ikka märkida ära, et peagi lähen ja teen sel aastal oma teise 24h kestva jooksu. Ütleks isegi, et kaua sa jahvatad, hakka juba minema!

Peagi vilguvad siin lehel reklaamid. Ärge siis väga kurjad olge ja võib vabalt peale klikkida või kinni nurgast panna. Otsustasin, et pisike lisateenistus teeks head ja ehk aitaks koguda millegi suurema jaoks tulevikus.

Avastasin, et Tallinnas samal ametil töölised saavad rohkem palka kui meil Tartus. Ebaõiglane. Ainuke asi ilmselt, mis mind "põlema" paneb on ebaõiglus. Midagi peab ju teha saama, kuid kahjuks minu käed jäävad lühikesteks.

Väga paljud arvavad nii tööl kui sõprade/tuttavate seas, et jooksen igapäevaselt. Ehmatatakse ära kui vastan, et 2 või isegi 3 päeva nädalast on jooksuvabad. Mis mõttes? Kuidas sa siis tulemusi oled endal parandanud kui ei teegi 2 trenni päevas või igapäevaselt palju kilomeetreid ei jookse? Väga lihtne, teen nagu treener mulle kavas määrab ja kõik on siiani toiminud. Loomulikult alati ei saa kava 100% jälgida, sest lapse haigusperioodi, enda väga kehva enesetunde korral on mõned trennid jäänud lühemaks. Minu suurim viga oma peaga treenides oligi see, et tegin liiga palju, siiani on imelik puhata/lesida lihtsalt niisama rahulikult treeningu asemel, kuid see on osa arengust. Siiski on mul lisaks trennidele füüsilist pingutust nõudev töö ja aktiivsuse saan juba seal üle 100%.

Kuigi mul on Arctic Spordis võimalik käia, siis hetkel pühendun vaid jooksule. Ehk talvel saab ujumist ja muud lisaks sobitada. Lindil pole ka jooksmas käinud, sest tahan end karastada ilmaoludega. Seega varahommikud, soojemad/külmemad/vihmased/päikselised päevad, hilisõhtud on vajalikud trennide tegemiseks. Oi kui palju olen mõtteis vandunud tuult ja vihma, kuid leidnud paari kilomeetri järel sisemise tasakaalu ja positiivsuse. Üllatavalt palju on õhtuti ka teisi jooksjaid, tore on näha, et veel polegi kõik inimesed jõuluhooajaks sooja ümber kogumas.

Sellised uudised ka, et täna sain ma Interneti. Jeee! Kuna laps on vanaema hoole all ja minu oma aega on praegu rohkem, siis saan blogida kui tuju tuleb.

Tegelikult on väga tore näha, et järjest enam inimesi leiab tee siia lugema. Ehk annab lootust minu teekond spordini, et ühest tavalisest naisest võib saada ka midagi erilist. Unistusi on võimalik täita ja eneseusk võib anda tiivad. Väga paljud elavad selleks, et teistele meeldida. Mina elan selleks, et enda üle uhke olla saaksin. Pisikesed isiklikud võidud annavad emotsiooni. Sageli ei pea see emotsioon tulema laia naeratuse või pisarate näol vaid võib ka olla sisemine tunne, et nüüd ometi on midagigi hästi.

Lisan võrdluspildi ka siia lõppu. Nagu näha, siis juba kehahoiak on nende kuudega muutunud. Märtsis oli üks keerulisemaid perioode, kus tundsin, et enam ei jõua, ei taha, ei saa elada vanaviisi. Olingi kössi vajunud ja alandlik, keha oli stressis. Augustis märkasin arengut ja ka enesekindlus kasvas. Isegi eelnevalt "peitu" pandud puusarasv vähenes tunduvalt.


Kunagi tahaks läbida mõne lühikese (5km /10km) jooksu palja kõhuga, kuid sinnani on veel palju maad joosta. Toituma peaks ka eeskujulikumalt. Praegu hoian rasvavarusid, et ultral midagi kulutada oleks. 

kolmapäev, 5. oktoober 2016

Ole enda vastu hea!

Tere hommikust!

Hommikusöök söödud, laps lasteaeda viidud, nõud pestud, riided pesumasinas keerlemas. Tuba ootab koristamist ja söögid järgmisteks päevadeks vaaritamist.

Harjumatu on vaba päev keset nädalat, kuid eks laupäeval seevastu olen tööl. Vähemalt saan veidi olla täiesti üksi ja nautida vaikust. Jooksmas saan samuti käidud ilma hoiuabi palumata. Vahelduseks täitsa hea variant.

Jäin mõtlema sellele, et väga paljud naised peavad end paksudeks...kuigi väliselt võivad näha välja modellimõõdus. Mina annaks nimetuseks "peast paks". Isegi põdesin oma voldikesi ja sai puberteedieas espumisani kui imerohtu võtta, mis teeb saledaks ning kreemitatud ja loodetud, et kõik mõjub ja pehme kõht kaob. Nüüd tuleb muie näole ja teadmised on arenenud. Toitumine on esmatähtis ja treeningud annavad kehale vormi. Pean tõdema, et viimasel kuul olen taas magusat eelistama hakanud  ja väga tervislik toidulaud ei ole. Samas ma jõuan treenida ja tulen pingetega toime. Lisaks ei aja näpuga järge kellaaegade või koguste sobitamisega. Selle kõigeni jõudmine võttis aega. Kõigega ei saa korraga toime tulla ja mingi osa elust jääb varju. Igaühe otsustada on see, mida just esile tõstab.

Mulle väga meeldivad inimesed, kes ei halvusta teiste välimust. Sageli ei tea ju kogu lugu, jääb vaid pilt. Väga põnev oli varem võtta ilusaid seebikanäitlejaid eeskujudeks ja soovida sarnast kehakuju. Nüüd teades kui palju aega, energiat, planeerimist selline ideaalvormini jõudmine võtab, siis leian, et see on veidi pealiskaudne. Selle vormi hoidmine nõuab ka edaspidi tööd ja paljudest endistest lemmiktoitudest loobumist või samalaadsetega asendamist.

Veidi enne 24h jooksu Iisakus sain aru, et kõigest välise vormi pärast ma treenida ei soovi. Peab olema midagi enamat. Tahan vaimselt areneda ja näha asju laiemalt kui lihtsalt hinnangud "ilus" ja "kole". Saada vastused küsimusele "Miks?".

Kunagi loomulikult tahaks kõhulihaseid ka näha, aga kiiret ei ole. Tulemused jooksudel räägivad enda eest. Lisaks iga pikema jooksuga tekib kas uusi ideid või järjestan enda jaoks unistused ajaliselt.

Meil kõigil on ainult üks keha. Teda tuleb hoida. Armike siin või seal pole maailma lõpp. Sa oled normaalne, sinu kätes on enda jõu, aja ja soovide realiseerimine. Kui keha on väsinud, siis lase tal puhata. Kui laiskus ja vabandused tulevad külla, siis lehvita neile ja soovi kõike head...näita, et oled üle mugavustest, mis ahvatlevad. Kui vaim on nüri, siis mine ja liiguta, loe, lahenda ristsõnu. Kaalunumber ei määra isiksust. Ole enda vastu hea!

Sügismasendus või liiga palju mõtteid?

Tere blogikodu!

Järjest harvem leian end siia kirjutamast. Tööl tuleb aeg-ajalt palju mõtteid, kuid sel hetkel kui oleks võimalik siin kõike analüüsida otsustan une või rahulikult lugemise kasuks.

Sel kuul, 15 päeva pärast, lendangi Prantsusmaale. Veidi enam kui nädala pärast algab minu kaks nädalat kestev puhkus. Viimaste nädalatega saab kõik vajalik korda. Palju mõtteid keerleb peas. Milline kohver valida? Mida sinna sisse panna? Milline ilm tuleb? Kui palju süüa/geele kaasa võtta? Mitu kilomeetrit ma ära suudan joosta?

Olen siiralt tänulik lasteaias õpetajate mõistvale suhtumisele..nii mõnigi kord tuletavad vajalikku meelde ja isegi sõnumi sain, et Grete rahunes ja kõik on hästi. Üks päev on kõik rõõmus ja teine hoopis vastupidine. Vahel olen endaga liiga karm ja tunnen, et pole olnud piisavalt kohal. Ema on last palju hoidnud ja ega mu trennid poleks ka kõrvalise abita tehtud saanud. Samas loodan, et suuremana saame juba koos sportida ja mõistab miks ma nii palju jooksen. Tahan olla heatujuline ema, kes näitab, et oma töökuse ja soovidega on võimalik palju korda saata.

Panustan nii palju kui suudan praegustesse trennidesse. Tööl olen rahuliku suhtumise leidnud ega torma nagu marutõbine kõike tegema...üks asi korraga ja aega on tööpäeva lõpuni. Tänu töökaaslasele sain omale sülearvuti ja internet tuleb ka selle kuu jooksul. Nüüd on vajalikud telekas ja kapp/riiul kuhu see asetada. Iseasi kui palju diivanile saateid vaatama jõuan. Õnneks leian pisiasjadest rõõmu.

Sügisel muutub tuju mitu grammi kehvemaks ja masendus hiilib ligi. Eile ja tänagi tuli vastutuules joosta. Eile olin kuri tuule peale ja võitlesin oma emotsioonidega. Täna nautisin, kuigi tuul oli veelgi tugevam..võitleja minus sai hakkama olukorraga. Muidugi oleks meeldiv leida sügis-talvisteks trennideks üks suur selg, mis laseb trenni ilma suurema pingutuseta lõpuni joosta. Mugavaks ei tohi muutuda ja las midagi jääb ka unistuseks.

Üks probleem on ka. Ma tahan oma pikki juukseid hoida, kuid trennid ei soosi seda. Igapäevane peapesu ja sageli ka väsimusest märgade juustega magama jäämine ei tee just head. Kammimine juba võtab aega+ kaotan alatasa juuksekumme nii võistlustel kui ka kodus. Täna lendasid näkku kinni ja mõtlesin patsi maha lõigata. Hoian end tagasi veel, kuid mingi hea lahendus võiks olla. Keegi hommikuti patsipunujaks soovib omal vabal tahtel hakata? :D

Järjest enam saan kutseid, erinevaid pakkumisi ja soovitusi jooksuklubide ja sportimist toetavate toodete osas. Kui juba suurem pabin 24h jooksu osas möödas, siis kindlasti uurin kõike lähemalt. Hetkel lisakohustusi ei soovi.

Olen mõelnud palju positiivsele enesesisendusele. Mina olen mina ning mulle meeldin ma just sellisena nagu olemas olen. Mul on aega areneda ja väikeste sammudega muutun järjest tugevamaks, targemaks, avatumaks. See, et mul pole veel kõrgharidust, vene keele oskust, autojuhilube ega päris oma kodu ei tähenda, et tulevikus need saamata jäävad. Hoopis vastupidi, mul on võimalik kõike õppida ja välja teenida.

Jooksmine aitab mul end elavana tunda.

Nüüd oli mõttejuppe siit ja sealt, aga üritan end motiveerida. Kõik kõige parem on veel ees!

Kuidas sina tuled sügismasendusega toime?

laupäev, 1. oktoober 2016

Tartu Linnamaraton 21,1 km

Minu hommik algas väga unisena. Grete oli vanaema ja tädi külla tulekust nii erutatud, et uni saabus veidi enne keskööd ja unetunnid jäid kesiseks.

Mingit ekstra valmistust jooksuks ei teinud. Spaghetti bologneset ja Vytautas ning kooki ja sefiiri sõin päev varem. Hommikul sõin jällegi pastat, sest isutas ja tunni pärast kahetsesin, sest raske oli kuidagi olla. Õnneks seedimine on suhteliselt kiire ja rajale raskustundega minema ei pidanud. Selline emotsioonitu numbrivõtt, soojendus ja võimlemine. Otsustasin pikas mustas riietuses võistelda. Palav oli alguses starti oodates, aga siis olin siiralt rahul kui vahelduseks vihm tuli ja teised külmetasid silmnähtavalt, kes lühikese riietuse olid valinud. Mul oli paras olla, ainult nägu oli punane ja kuum.

Treeneriga olime kokkuleppinud aja 1:45-1:48, mis oleks kindla uue rekordi mulle toonud poolmaratonis. Võistlen ju iseendaga koguaeg. Esialgu olin veidi ebakindel kui läksin gruppi 1:45, tempo oli alla 5 min/km ja hirm oli poole peal ära vajuda. Õnneks tunne oli endiselt tavapärane ja otsustasin peale 10 km grupis püsimist hakata ise omas tempos kulgema. Tänan tempomeistrit, kes korralikult tempot hoidis seni kuni mul vaja oli. Ühtegi geeli ei tarbinud, jooksin puhtalt veega ja täitsa tehtav oli. Ehk geelidega oleks isegi veel paremini läinud, aga kohe liiga suuri samme ka ei saa teha, vaikselt end parandada tundub turvalisem tee. Jõin igas teeninduspunktis topsikese vett (v.a viimane teeninduspunkt ) ja teine topsike läks pähe jahutuseks kui tundsin, et on vaja.

Minu esimene ametlik poolmaraton toimus 20.august 2015 ja aeg oli 1:54:09
Oma esimesel maratonil 2015 jooksin pool täismaratonist ajaga 1:52:15
Oma teised maratonil 2016 jooksin pool täismaratonist ajaga 1:50:45

Ja nüüd TÄNA pamparapampampaaaa jooksin teise poolmaratoni ajaga 1:42:23
Keskmine kiirus oli 4:54 min/km
Maksimaalne kiirus oli 3:07 min/km
Ajaparandus 8:22 min!

Pulsivööd peale ei pannud, aga usun, et mingit väga hullu punases liikumist ei toimunud. Kasutasin teiste jooksjate tuules liikumist ära, jälgisin vahepeal tempot. Mind motiveeris üks fotograaf enne 16 km silti, et mul on super hea jooksusamm (kaugel sellest, aga nii hea kuulda kui keegi arvab, et hakkab looma juba). Arenguruumi on ja lõppu jõudes mingit hullu emotsiooni ei olnud. Kiiresti sai see jooks läbi ja rekord parandatud nagu plaanis, oligi vaid rahulolu.

Minu üllatuseks olin naiste 9. lõpetaja poolmaratonis. Esikümnes olla on ikka väga imelik, sest nii hea ma ka veel ei ole enda mõistes, suur üritus ju ikkagi. Laske natuke veel õppida, treenida, harjutada, lugeda ja siis võib juba nii häid kohti mu diplomitele lisada.

See suur ja hirmutav tõus, mida ise polnud varem näinud, aga kuulnud olin õudusjutte, polnud sugugi nii hull. Vaikselt üles jooksusammul rühkida ja edasi pikema jooksusammuga joosta. Isegi tõus sai pähe sel korral, olen ikka uhke küll enda üle.



Lõppu lisan 5 põhjust, miks mulle meeldib ultrajooksja olla:

  • Mu võistlused kestavad rohkem kui tund või kaks, saan pühendada enda aega jäägitult hobile
  • Ma saan katsetada enda tegelikke piire
  • Minu trump on vastupidavus mitte kiirus (kiirust tuleb samuti arendada!)
  • See ala on julgetele
  • Aeg ei ole oluline, vaid läbitud vahemaa
Olen alles esimese ultrajooksu teinud ja teine on Prantsusmaal ootamas ja üldse on end ultrajooksjaks nimetamine harjumatu, kuid samas see jooks polegi selline, mida igal nädalavahetusel joosta. Kui 24h jooks saab ka uue ja ilusa rekordiparanduse, siis on see aasta täielikult minu parim spordiaasta. Kõik suurepärane on veel ootamas ees!