esmaspäev, 12. september 2016

Tallinna maraton 2016

Minu teine maraton!Päev varem sõitsin sugulaste juurde linna. Õhtul jalutasime Kalamaja piirkonnale ringi peale ja tutvusin veidi Tallinnaga. Eelnevalt olin vaid sadamas käinud paaril korral ja mõni üksik käik veel. Iseseisvalt liigelda ei oska.

Mingit ekstra toitumist enne maratoni ei harrastanud. Päev varem sõin kahel korral pastat ja õhtuks Caesari salatit. Hea kerge tunne oli enne magama minemist. Hommikul oli menüüs 3 banaani. Soetasin maratoni tarbeks soolakapslid ja neli geeli.

Maratoni hommikul hirmu ei olnud. Kui võistluskeskusesse jõudsin siis tekkis ja jälle kadus hirm vahelduva eduga. Numbriks oli 1918 ja võisin oma kotid viia pakihoidu. Soojendust kartsin teha ja liigselt ära väsida. Siiski tegin lõpuks nii nagu vaja oli.

Eesmärgiks oli maraton läbida alla nelja tunni. Suurem eesmärk oli püsida tempogrupis 3:45 või selle ees ja lõpetada maraton kauni ajaparandusega.

Esimene löök mu enesekindlusele tuli umbes 10 minutit enne starti kui üks naine mind minema saatis 3:45 grupist, sest mu number kuulus 4:15 gruppi ja ma polnud teadlik, et oleksin mingi kollase kleepsu numbri juurde kuskilt saanud küsida. Heakene küll, tuju oli langenud ja ootasin stardipauku. Alustasin kõndimist rahvamassiga ja mõtlesin, et täiesti võimatu on joosta ja püüda oma gruppi. Samas ma olin nii kange, et võtsin riski ja alustasin kiiresti, sest oli vaja õige grupini jõuda. Nii ma üritasin end võimalikult pisikeseks teha ja trügida oma tempogrupini inimmassi vahel, loodetavasti väga kellelegi oma põigetega ette ei jäänud.

Viimaks leidsin oma tempo ja jooksin grupist ees. Vahel kasutasin pikemate ja suuremate inimeste tuules jooksmist. Kuulasin jooksjate vestlusi, melu raja ääres. Seekord ei olnud mul kõrvaklappe peas ja olin täiesti kohal.

Peale poolt maratoni oli tunne endiselt hea, vahepeal olid ka tempotõusud, sest esimesed lõpetajad jooksid juba vastu teisel pool teed. Rahvas sai kiirematelt innustust ja plaksutati üksteisele ning hüüti nimesid motiveerimaks.

Viimasel ringil haarasin oma geelidele lisaks ühe geelipunktist. Maraton lõppes kasutades viite geeli, enne lõppu haarasin ka tuju tõstmiseks viilu apelsini. Vett jõin siis kui tundsin, et on vaja.

Viimasel ringil õnnestus ka koperdada. Olin omas mullis ja ülemineku kohas tuli maakontakt. Põlv oli marraskil ja üks mees küsis kas kõik on korras. Ega ma ei teadnud kas tegelikult on, aga aidata ma end ei lase naljalt ja vastasin jah ning jooksin edasi. Korraks tulid pisarad ehmatusest silma aga mul oli missioon alistada 3:45 ja mingi kukkumine mind ei takista.
Enesetunne võrreldes eelmise aastaga oli tunduvalt parem. Olin ju veidi juba treeneri näpunäidete järgi toiminud ja püüdsin targem olla. Maratonil tuleb pead kasutada rohkem kui jalgu, vähemalt see sai selgeks. Emotsioonist end tühjaks joosta on kerge ja siis tuleb edasi väga suur tempolangus ja pettumus endas.

Minu alistas maraton 38km peal kui tempo langes ja tempogrupp 3:45 jooksis mööda, sest ma ei suutnud magusas lihasvalus nende tempoga lõpuni kaasa minna. Siiski olen tänulik tempomeister Andrusele, kes kutsus oma gruppi jooksma. Ma poleks ise nii suurest ajaparandusest julgenud unistadagi sel ajal, aga vorm hakkas juba lubama ja nii see kõik lõpuks teoks sai.

Maratoni lõpetasin rahulolevana. Jalad liikusid, tuhar oli lihasvalus ja muidu oli selline higine kuid õnnelik tunne.

Tavaliselt graveerida ekstra enda medaleid ei lase, kuid seekord olin uhke ja lasin mälestuseks aja külge kraapida.


Sõin ja jõin peale jooksu. Muljetasin tuttavate nägudega ja peagi otsustasin kodu poole sõitma hakata. Kuna rongijaam oli lähemal siis võtsin julguse kokku ja asusin teele. Õnneks uued "porgandrongid" sellist hirmuvärinat minus ei tekitanud nagu muud rööbastel sõitvad masinad.

Pühapäeval on Tartus bussiliiklus harvem ja nii sain lisatrenni kui kotte vedasin ja kõndisin rongijaamast kesklinna. Võitja tunne tuli kui viimaks koju jõudsin. Viimaks ometi kohal. Laps koos ema ja õega juba ootasid.

Kõige lähemale pakkus mu maratoni läbimisele kuluvat aega Marika ja järgmisel korral kui samal rajal jookseme, siis šokolaad on soolas.

Lõpetuseks kiidan oma treenerit Cris Poll-i, kelle koostatud jooksukava teeb imesid. Rekordid tulevad nagu iseenesest ja unistada tuleb järjest suuremalt. 

Viimasel ajal olengi tundnud, et tekib vaikselt ülehindamine alahindamise asemel. Arenen omas tempos edasi ja nii kahekümne aasta pärast saab juba veidi järeldama hakata. :)

Nii naudingi jooksmist
See ka, et vaatasin ja avastasin, et olin Tartu naistest kuues, kes Tallinna maratonil osales. Väga uhke!

4 kommentaari:

  1. Väga väga tubli :) Hea motivatsiooni lugemine. Ise osalesin sel aastal esimest korda poolmaratonil ja sain tänu sellele üritusele rohkem indu sisse, et ikka jätkata jooksmisega, kes teab võib olla seisab mulgi maraton eest :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Tore kui meeldis.
      Sellised jooksuüritused annavad palju. :)
      Anna teada kui maraton läbitud, kui tahad ja pingutad, siis on kõik võimalik.

      Kustuta
  2. See viimane jooksupilt on nii ilus. Jalg näeb megavõimas välja. Lisaks need vallatud patsid :)
    Sa oled nii tubli, am ei viitsi enam kiita. Tee nüüd midagi totrat ka :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa mulle ka meeldib. Totter oli need patsid punuda, ma kammisin peale jooksu pea 2 tundi oma karvu :D
      Jubee..hobusesaba kindel ikka.
      Aitäh!

      Kustuta