esmaspäev, 5. september 2016

Möödunud nädala mõtted



Otsustasin oma treeningnädala postitust muuta, sest harjumuspärane postitus sammude ja üldise aktiivsusega ei pakkunud enam mulle kirjutamisrõõmu vaid oli muutunud juba tuimaks rutiiniks. Mul hakkas igav ja usun, et midagi lugemisväärset ka postitustes enam polnud..kuiv numbrijada.

Jooksin umbes 50 km nädala jooksul. Puhkan, puhkan ja veel puhkan. Lõunauned on tekkinud, et veidigi teha tasa magamata unetunde. Ega ma veel väga osav vedeleja pole, aga seda aega on vaja, et mitte lõpuks läbi põleda või endale pseudoprobleeme välja mõelda. Muidugi asjalik olin ka, püüan
I Avinurme heategevusjooksu organiseerida vaikselt ja loodan, et ilus õhtu on tulemas seitsmendal. Tulge liikuma! Ise uut ajaparandust püüdma ei lähe, vaid jooksen rahulikult läbi ja naudin melu. Staadion saab ääristatud õueküünaldega ja minu jaoks on kõik veidi nostalgiline.

Avinurme jõudes ootasid mind kodus soojad kaneelirullid ning laps jooksis üllatunud näoga vastu. Õde harjutab endiselt kätt küpsetamises ja nagu elus ikka siis on ka see teekond nii tõusude kui langustega. Viriseda oskavad kõik aga lootust arenguks jagada vähesed. Maitse oli parem kui välimus seekord ja usun, et saab asja kui Google ja vanavanaema tarkustele lisandub ka ametikooli tunnistus aastate pärast.
Sugulaste ja naabritega suheldes olen saanud sportlase staatuse. Ise veel nii end küll ei tunne ja paigutan end harrastajaks. Tekitab ka kõneainet see, et kuidas ma jõudsin 153 km läbida ja miks ma seda tegin. Teen seda mida soovin ja mis mulle vaimselt midagi pakub. Jõudsin väga palju mõelda elust ja sellest kus ma olen ning kuhu soovin jõuda. Millised on inimesed minu lähedal ja kuidas nendega paremini suhelda ning seeläbi end mitte kaotada. Võtsin vastu otsuseid rajal ja peale jooksu alustasin kõige selle realiseerimist. Kes mediteerib, kes käib ultrajooksul, et enda peas toimuvale vastuseid leida. Võin isegi öelda, et olin näiliselt vaimselt tugev kuid sisemiselt pidevalt murdumise äärel. Lisaks füüsilisele arengule olen ka vaimselt paljud minu jaoks olulised teemad korrastanud ja vastused küsimustele leidnud. Mina ajan oma asja ja negatiivsus, paljud erinevad õpetussõnad ja manitsused minu suunas saavad viimasel ajal "kuulan ära ja teen ikka nii nagu planeeritud" sildi, sest ainult nii saan areneda nagu vaja.

Parandasin ka isiklikku 10 km rekordit 4:04 minutit ja olen veidi kõrvust tõstetud, et sain lausa nii suure paranduse tehtud. Esikoht on minu jaoks ka midagi uut ja suurt. Pühapäevasel treeningjooksul oli pulsi ja tempo suhe hea ja lootus veelgi enam areneda on olemas. Kui ise väga-väga tahta ja selle nimel liigutada ning puhata õigel ajal, siis kõik on võimalik.

Veedan kvaliteetaega tütrega ja üritan jäädvustada hetki, et kunagi oleks hea meenutada kui tore on koos olnud. Praegu liigub kõik aina elektroonilisema maailma suunas ja iga silmast-silma jutt ning telefoni-, arvuti-, telekavaba koosviibimine annab hingele nii palju juurde. Jõe äärde ja metsa marjule ei jõudnud veel, aga sel nädalal on plaanis.

Ronisin puu otsa, et kõige parema õunani ulatuda, tegin liivakooke liivakastis, korjasin õunad ja pirnid kokku ning sorteerisin. Sisemine rahulolu hakkab saabuma ja see on uskumatu, sest paljud inimesed ei leiagi seda enda elus. Mõistan, et mulle sobib elamine linnas/korteris, kuid pean võtma ka aega, et maal ja värskes õhus viibida, sest ainult nii saan väärtustada kõike, mis on tegelikult elus oluline. Mitte see kui mitu ruutu korter on või kui lai on teleka ekraan, vaid see kes sind ümbritsevad, kui palju on tantsuruumi maakodu õuel. Aeg, et vaadata tähti, tunnetada vihmapiisku, näha kastet murul ja tunda päikesekiiri põskedel. See postitus kisub juba liiga sügavmõtteliseks ära. Olen hetkel rahul endaga ja kõik õppetunnid on olnud vajalikud, et tõeliselt õnnelikuna end tunda.


Mitte poest vaid kasvuhoonest


Pirniuputus

2 kommentaari: