esmaspäev, 26. september 2016

Oh seda elukest! Ida-Virumaa heade jooksude sarja lõpp...

Kogu eelmise nädala hoidsin end ja oma sõrmi tagasi, et mitte kirjutada siia emotsioonipostitust. Nüüd on hormoonid omal kohal ja saan inimese kombel kõigega toime tulla.
Õde katsetas meigikunsti..ja mina puhkasin
Kuidas tundsin end möödunud nädalal?
  • Mul oli kuum
  • Mul oli külm
  • Mul oli tööl äärmiselt raskeid asju vedada. Näiteks 9l vett, mille pakke oli 95 alusel. 9lx95 on liiiga palju.
  • Mind ümbritsesid närvilised töökaaslased, ning ise olin ka tujust ära.
  • Ma talusin 2aastase jonnihooge.
  • Ma üritasin ennetada lapse nohu ja köha, mis tänaseks pole eriti suurt edumaad andnud (nohu on ja igal hommikul mõtlen kas peaks jääma koos tütrega haiguslehele või siiski hea enesetunde korral lapse lasteaeda viima...raske otsus, sest laps ise tahab minna ja tööd oleks ka vaja teha. Samas teised lapsed võivad ka peagi haiged olla...oh seda lapsevanema elukest)
  • Ma tahtsin joosta nädala alguses ja peale tööd kõik trennikesed said tehtud.
  • Nädalalõpus tulid kõik emotsioonid ja nädalaga kogunenud stress peale ning peale paari kilomeetrit hakkasin kõndima ja jalutasin silmad maas koju...mu keha oli väsinud, vaim oli nüri. 
  • Olin enda peale kuri ja tahtsin soovituse "PUHKA!" asemel edasi rassida..õnneks võtsin end kokku ja lamasin ning sõitsin maale närve puhkama.
Hea otsus oli minna oma karikale järgi. Sain lihtsalt olla ja korraks poodiumile astuda. Ei pidanud dresse kandma ja sain näha ka teisi kaassportlasi tavarõivastes vahelduseks.

Kogu info sarja kohta: https://www.facebook.com/events/1568209646832823/

Minu postitused alates esimesest kuni viienda etapini:

Alustasin esimest etappi haigena ja lõpetasin viimase etapi naiste võitjana, lisaks sain isikliku rekordi parandatud. Tulemused tulemusteks, kuid ma sain nende jooksude ajal tuttavaks paljude inimestega, kes siiani toetavad mind ja kui väga tundeliseks minna, siis võiks öelda lausa, et mul on nüüd oma jooksupere. Kindlasti ei oleks ma ilma selle sarjata nii palju emal külas käinud, kuid see sari ühendas mind taas Ida-Virumaaga ja ka suhted paranesid sugulaste ja sõpradega. Peasüüdlane, et minuni see kõik jõudis on Rene Kundla, kes oli lahke ja jagas selliseid jooksuvõistlusi, lisaks korraldajana seni minu ja ka paljude teiste silmis parim. Ma siin kiidaks taevani kõiki korraldajaid ja inimesi, kes olid seotud korraldusega, kuid hoidsid vaateväljast kaugemale. Sellist kogemust ja kodumaa avastamist ei ole mitte igaühel võimalik kogeda. Olen õnnelik, et selle tee ette võtsin ja edukalt lõpuni võistlesin.

Minu karikad ja medalid



Loodan, et järgmisel aastal on sama jooksusari endiselt olemas ja saan Eikele ka veidi konkurentsi pakkuda. Muidu hakkab ju igav :)

esmaspäev, 19. september 2016

Taastumine maratonist ja enam polegi nii lihtne...

12.09 olin tööl ega longanud. Võit! Lemmikuteks on endiselt trepid, mida tuleb korduvalt kasutada puhkeruumini jõudmiseks. Trepist alla tulles oli iga kord vahva lihasvalu, mis meenutas, et olin ikka maratoni jooksnud 11.09. Kükitada, et alumistele riiulitele kaupa panna oli ka huvitav. Õnneks olen muutunud mugavamaks ja tuimalt paksemal papil istuma hakanud. Säästsin järgmiste päevade jooksudeks jalgu.

13.09 jooksin 6 km, ei olnud hullu. Üllatavalt lihtne oli olla võrreldes esimese maratoni järgse ajaga. Ilusti jõudsin lapsele lasteaeda järgi ja tundsin uhkust, et sain esimeste päevadega hakkama.

14.09 jooksin 8 km jällegi peale tööd ja kiiruga lasteaeda ning koju staatilis-dünaamilisi kerelihaste harjutusi tegema. Laps mängis harjutuste ajal puslega ja nõudis vahepeal, et minagi mõne tüki paika paneks, näitamaks, et oskan ka seda mängu.

16.09 jooksin 12 km, no tegelikult 11,87 km, sest tundsin, et tuleb koju minna. Alustasin kell 4:40, sest muidu poleks jõudnud seda jooksu õues ära teha ja lindil 12 km tundus nüri mõte. Motivatsioon oli laes ja tuju nii tööl kui kodus peale tööpäeva oli suurepärane.

Nädalavahetusel oli kavas veel üks 8 km jooks, kuid selleni ei jõudnud. Kõik lasteaias kogunenud emotsioonid oli vaja välja lasta. Lapsel oli nohulaadne asi ja hakkasin ennetama, et ikka lasteaeda ja tööle jõuaksime. Ei tahtnud viia Arctic spordiklubi lastehoidu ka, sest ta oli selline õnnetukene. Lõunaune ajal oleksin võinud jooksu ära teha, kuid kartsin, et uneajad on teised ja riskima ei läinud. Ööuni 21 asemel tuli alles 23 ja nii ma otsustasin une kasuks, kuigi endal kripeldas.

Muidu ei võtaks trenne nii tõsiselt ilmselt, aga tahan EM-ile minekuks ikka vääriline olla ja tööd teha selle nimel. Kui režiim on paigas nii une/toitumise ja lasteaiaga, siis ongi kõik hästi. Eriti hea on siis kui ema ja õde saavad nädalavahetustel mulle appi tulla (seekord olid neil teised plaanid) ja saan südamerahuga jooksud ära teha + suhelda vanemate kui 2 aastastega pikemalt. Sel nädalavahetusel aga tekkis halb tunne selle ühe trenni pärast.

Tööl uuriti ka, kas oli raske nädalavahetus. Lausa hääl pidi teine olema. Jonnihood peale viite päeva lasteaias ja "tahan-tahan-tahan" periood paneb proovile ka minu raudsed närvid. Tänagi sain oma harjutused teha nii ära, et olin multifunktsionaalne ema. Laps vanni, ise koridori põrandale pikali harjutusi tegema ja silmadega jälgima vannis hullajat. Siis oli vett juua vaja, siis pissile, siis tassi ning nii ma tegin oma seeriad lõpuni suurte nõudmiste vahepeal. Viimaks sain ise ka venitatud ja tahtsin pesema hiilida. Siis jätkus trall... ja uus ring vanni koos. Lõpuks nõuti õue kivikesi korjama ja kui minu eitav  vastus tuli, siis algas lõpmatu jonnihoog. Küll pakkusin, et mängime koos, teeme koos süüa ja viimaks andsin alla. Panin Anna ja Elsa multika käima ning rahu saabus. Üldiselt ei taha kasutada seda "ekraan lapsehoidjaks" varianti ja pigem loen raamatut ette, aga no mis sa hädaga ära teed.

Tööl on ka keerulised ajad. Üksi kolme osakonna tööd aeg-ajalt teha pole üldse tore. Kes on haige, kes puhkab ja seega on koormus päris suur. Minu "püüan anda endast parima" mõtteviis seal keskkonnas on kadumas ja teen rahulikult. Ei pea robot olema ja pärast oma jooksutrenni tehes väga väsinud olema. Tulge tööle! :)

Ümmarguselt on kuu veel 24h jooksuni. Väike ärevus on sees ja joosta tahaks juba küll. Minu aeg, minu mõtted, minu teekond!

"Minu nädalalõpp"
Viide

esmaspäev, 12. september 2016

Tallinna maraton 2016

Minu teine maraton!Päev varem sõitsin sugulaste juurde linna. Õhtul jalutasime Kalamaja piirkonnale ringi peale ja tutvusin veidi Tallinnaga. Eelnevalt olin vaid sadamas käinud paaril korral ja mõni üksik käik veel. Iseseisvalt liigelda ei oska.

Mingit ekstra toitumist enne maratoni ei harrastanud. Päev varem sõin kahel korral pastat ja õhtuks Caesari salatit. Hea kerge tunne oli enne magama minemist. Hommikul oli menüüs 3 banaani. Soetasin maratoni tarbeks soolakapslid ja neli geeli.

Maratoni hommikul hirmu ei olnud. Kui võistluskeskusesse jõudsin siis tekkis ja jälle kadus hirm vahelduva eduga. Numbriks oli 1918 ja võisin oma kotid viia pakihoidu. Soojendust kartsin teha ja liigselt ära väsida. Siiski tegin lõpuks nii nagu vaja oli.

Eesmärgiks oli maraton läbida alla nelja tunni. Suurem eesmärk oli püsida tempogrupis 3:45 või selle ees ja lõpetada maraton kauni ajaparandusega.

Esimene löök mu enesekindlusele tuli umbes 10 minutit enne starti kui üks naine mind minema saatis 3:45 grupist, sest mu number kuulus 4:15 gruppi ja ma polnud teadlik, et oleksin mingi kollase kleepsu numbri juurde kuskilt saanud küsida. Heakene küll, tuju oli langenud ja ootasin stardipauku. Alustasin kõndimist rahvamassiga ja mõtlesin, et täiesti võimatu on joosta ja püüda oma gruppi. Samas ma olin nii kange, et võtsin riski ja alustasin kiiresti, sest oli vaja õige grupini jõuda. Nii ma üritasin end võimalikult pisikeseks teha ja trügida oma tempogrupini inimmassi vahel, loodetavasti väga kellelegi oma põigetega ette ei jäänud.

Viimaks leidsin oma tempo ja jooksin grupist ees. Vahel kasutasin pikemate ja suuremate inimeste tuules jooksmist. Kuulasin jooksjate vestlusi, melu raja ääres. Seekord ei olnud mul kõrvaklappe peas ja olin täiesti kohal.

Peale poolt maratoni oli tunne endiselt hea, vahepeal olid ka tempotõusud, sest esimesed lõpetajad jooksid juba vastu teisel pool teed. Rahvas sai kiirematelt innustust ja plaksutati üksteisele ning hüüti nimesid motiveerimaks.

Viimasel ringil haarasin oma geelidele lisaks ühe geelipunktist. Maraton lõppes kasutades viite geeli, enne lõppu haarasin ka tuju tõstmiseks viilu apelsini. Vett jõin siis kui tundsin, et on vaja.

Viimasel ringil õnnestus ka koperdada. Olin omas mullis ja ülemineku kohas tuli maakontakt. Põlv oli marraskil ja üks mees küsis kas kõik on korras. Ega ma ei teadnud kas tegelikult on, aga aidata ma end ei lase naljalt ja vastasin jah ning jooksin edasi. Korraks tulid pisarad ehmatusest silma aga mul oli missioon alistada 3:45 ja mingi kukkumine mind ei takista.
Enesetunne võrreldes eelmise aastaga oli tunduvalt parem. Olin ju veidi juba treeneri näpunäidete järgi toiminud ja püüdsin targem olla. Maratonil tuleb pead kasutada rohkem kui jalgu, vähemalt see sai selgeks. Emotsioonist end tühjaks joosta on kerge ja siis tuleb edasi väga suur tempolangus ja pettumus endas.

Minu alistas maraton 38km peal kui tempo langes ja tempogrupp 3:45 jooksis mööda, sest ma ei suutnud magusas lihasvalus nende tempoga lõpuni kaasa minna. Siiski olen tänulik tempomeister Andrusele, kes kutsus oma gruppi jooksma. Ma poleks ise nii suurest ajaparandusest julgenud unistadagi sel ajal, aga vorm hakkas juba lubama ja nii see kõik lõpuks teoks sai.

Maratoni lõpetasin rahulolevana. Jalad liikusid, tuhar oli lihasvalus ja muidu oli selline higine kuid õnnelik tunne.

Tavaliselt graveerida ekstra enda medaleid ei lase, kuid seekord olin uhke ja lasin mälestuseks aja külge kraapida.


Sõin ja jõin peale jooksu. Muljetasin tuttavate nägudega ja peagi otsustasin kodu poole sõitma hakata. Kuna rongijaam oli lähemal siis võtsin julguse kokku ja asusin teele. Õnneks uued "porgandrongid" sellist hirmuvärinat minus ei tekitanud nagu muud rööbastel sõitvad masinad.

Pühapäeval on Tartus bussiliiklus harvem ja nii sain lisatrenni kui kotte vedasin ja kõndisin rongijaamast kesklinna. Võitja tunne tuli kui viimaks koju jõudsin. Viimaks ometi kohal. Laps koos ema ja õega juba ootasid.

Kõige lähemale pakkus mu maratoni läbimisele kuluvat aega Marika ja järgmisel korral kui samal rajal jookseme, siis šokolaad on soolas.

Lõpetuseks kiidan oma treenerit Cris Poll-i, kelle koostatud jooksukava teeb imesid. Rekordid tulevad nagu iseenesest ja unistada tuleb järjest suuremalt. 

Viimasel ajal olengi tundnud, et tekib vaikselt ülehindamine alahindamise asemel. Arenen omas tempos edasi ja nii kahekümne aasta pärast saab juba veidi järeldama hakata. :)

Nii naudingi jooksmist
See ka, et vaatasin ja avastasin, et olin Tartu naistest kuues, kes Tallinna maratonil osales. Väga uhke!

reede, 9. september 2016

EM Prantsusmaal ja minu plaanid

Pean ausalt tunnistama, et infolehte pole jõudnud vaadata väga täpselt. Uurisin vaid esialgu summasid ja mõtlesin, et no mul küll ei ole rahaliselt võimalik seda suurt kogemust omandama sõita. Samas nii väga tahtsin uuesti 24h jooksul osaleda ja kui kuidagi ei saa, siis tuleb proovida ja äkki veab. Õnneks projekt Stardipaik.ee keskkonnas leidis toetajaid ja minu sõit saab teoks. Eile said lennupiletid ostetud juba. Põhjus miks liigselt jooksu kohta ette ei uuri on tegelikult lihtne..seda huvitavam minul on. Staadionimaratoni kohta ma samuti ei uurinud eelnevalt väga palju ja tänu sellele ei tekkinud mingeid ootusi ega unistuste purunemist. Oligi tore ja nauditav ööpäev.

24 h jooks toimub Albis. Kuupäevadel 22 ja 23 oktoober. Jooksurada on näha SIIN (uudishimust pidin ikka eelmiste aastate videoid otsima). Rada on umbes 1100 m pikk. Seda huvitavam on minul. Staadioni kogemusele veidi midagi lisaks. Kuna mulle meeldib joosta pikki, tasaseid ja sirgeid teid, siis mulle sobib. Paljude jaoks igav, kuid maitse üle ei vaielda. Omi mõtteid suunata on loodetavasti pikemal rajal veelgi meeldivam.

Palju on uuritud, kas olen endale pinged pannud peale seoses sellega, et mind paljud inimesed toetanud on. Pean vastama, et ei ole. Lähen end ületama ja 24h jooksul võib väga palju asju juhtuda, nii häid kui halbu ja kõigega tuleb arvestada. Tervist tuleb hoida. Eesmärk üle 153 km joosta. Suuremad eesmärgid on ka loomulikult, kuid neid jagan vähestega. Enamasti kui midagi siin blogis luban, siis teen teoks ka. Loomulikult olen kõigile tänulik ja püüan anda endast parima, kuid ainult teistele näitamiseks seda teekonda ette ei võta. Ikka enda pärast ja kui ka teised pärast uhkust saavad tunda, siis on kõik korda läinud. Kui mõelda reaalselt, siis enamus osalejaid on ikkagi kogemustega vanemad jooksjad, mina aga alles algaja oma ühe jooksuga ning kogun kogemusi, et kunagi tulevikus suuremaid ja uhkeid rekordeid püstitada saaksin. Treenin järjepidevalt edasi ja õpin aina juurde selle ala kohta.

Millest ma unistanud olen?
Kunagi ületada maagiline 200 km piir

neljapäev, 8. september 2016

I Avinurme heategevusjooks

Jooksupidu toimus 7. september 2016. Oli minu pisikese puhkuse viimane päev.

Sellise vahva ürituse idee sündis siiani nii minu kui ka paljude teiste jooksjate silmis parima jooksupeo (Iisaku staadionimaraton) korraldaja Rene Kundla sulest. Suur tänu!

Olin ideega päri ja nõus korraldama. Abivägi saabus ja minu roll oli enne üritust kõik veel korraldamata vajalik korda ajada. Peale esimese septembri aktust uurisin kas minu meilid on valda ja kooli jõudnud...kirjutasin juba kuu tagasi. Kahjuks polnud minu kirjakesed kohale jõudnud, kas siis kohalike puhkuseperioodi tõttu või mingil muul ebamäärasel põhjusel. Õnneks väikses kohas kuulujutud levivad ja ideest olid kõik midagi veidi kuulnud.

Kui sain kinnitust, et kõik on nõus ürituse toimumisega ja aitavad nii nagu võimalik, siis oligi aeg printida ajakavad välja ja kooli, valda, raamatukokku, lasteaeda ja infotahvlile nad viia/riputada. Avastasin ka toreda vea, et rahvajooks on 2000 km. Kahjuks keegi seda suurepärast võimalust ei kasutanud ja piirduti 2000 meetriga.

Kohe peale ärkamist ja hommikusööki asusin oma ühele suurtoetajale kooki meisterdama. Eelmise päeva õhtul sain veel metsas marju korjata ja mõned pohlad ning mustikad jõudsid ka koogile. Tänutunde ja positiivsete mõtete lainel see toorjuustukook valmis saigi. Kuulsin, et maitses ja seega läks koogitegu korda.
Peale küpsetamist oli aeg minna puidutoodete firmasse E.Strauss ja valida välja auhinnad parimatele. Otsustasin, et igas vanusegrupis võiks kohaliku toodangu tutvustamiseks midagi pisikest olla. Parimale mehele ja naisele 10 000m jooksus olid suuremad korvid maalingutega. Eelmisel õhtul kui vald teatas summast, millega autasustamist toetab algas suur arvutamine ja vanuseklasside lahterdamine. Viimaks veidi enne kahte öösel sain magama minna.

Kui auhindadega korras oli, siis sain lapse lõunaunne ja ise läksin üleliigseid pingeid jõe äärde maandama. Jõgi tuli vastu ja tekkis tunne, et kõik läheb korda. Puhkus on kvaliteetselt veedetud.
Viimasel hetkel sain voolu ja helitehnika staadionile helistades ja uurides telefoni teel toimuvat. Meenus veel päev enne võistlust, et 10 000 m jooksule on ju vaja veepunkt tekitada. Õhtul uurisin veelaua kohta kuid kiirkorras sai vähemalt pink, topsid, vesi ja kolm veepoissi muretsetud. Veidi oli kahju, et ise mitmes kohas samaaegselt olla ei saanud. Oleksin tahtnud õpetada kuidas veepunktis kvaliteetset teenindust pakkuda. Avastasin fotodelt, et võistlejad ise kummardasid jooksu ajal ja pidid saama kuidagi kätte topsi. Selleks minu sõbralik soovitus koolil teha näiteks ekskursioon jooksuvõistlusele (neid toimub ka Ida-Virumaal lausa) ning jälgida kuidas asjad käivad nii rajal kui selle ääres.

Rõõm oli näha paljusid jooksusemusid, kes kaugemalt kohale sõitsid. Tunne oli hea. Kui registreerimine oli lõppenud ja õhtujuht avasõnad lausunud, siis oligi Tillujooksule aeg start anda. Avastasin, et oma last unustasin registreerida, kuid kuna ema jagas teises otsas maiustusi, siis hullu polnud. Läbisin Gretega raja ja käskluse jooksuks andis minu endine kergejõustiku-ja aeroobikatreener Heli Ambos.

400m ja 800m jooksu oli põnev jälgida. Mulle meeldis vaadata laste vahetuid emotsioone ja just see kaotusvalu tuli oma kooliajast meelde. Nii tublid olid kõik ja kaotama tuleb õppida, kunagi võib see viimase koha pisike poiss või tüdruk teha midagi väga suurt. Jooksin isegi kunagi algklassides sellel samal staadionil 100m jooksu ja siis veel ei teadnud kui kaugel see lõpp on täpselt. Loomulikult olin ma viimane ja pettunud, aga minu lapsemõistus käskis mul ring ikka ära teha, tundsin end võitjana ja ema/õpetajate hõiked, et tule tagasii...100m on läbi ammu mind oma auringi tehes ei kõigutanud. Pikamaajooksja ei saa 100m peal soojagi sisse.

Jooksin 10 km treeninguna ja emotsioonist oli pulss kõrgem ja tuju lõbusam kui tavaliselt. Mehed ikka jooksid mitmete ringidega ette ja tempo oli tugev. Naistega sai juttu ajada ja näha oli, et nii mõnigi tuli nautima ja võit polnud esmatähtis.

Kindlasti polnud kõik nii ideaalne kui võiks olla, kuid esimese korra kohta võiksin viie ikka panna. Juba puhtalt selle eest, et nii palju rahvast tuli kohale, ilm oli ilus ja auhinnad said kenasti võitjatele edastatud.

Raja ääres õueküünalde jaoks oli liiga valge, kuid autasustamisel meeleolu ikka lõid. Porgandid lilledena anda oli ka idee, mis tuli. Loodan, et maitsesid saajatele.

Kui kõik on nõus ja järgmisel aastal veel enam Avinurmekaid kohale hiilib, siis olen nõus korraldama kooli/staadioni toetuseks samalaadset üritust.

Kuidas paremini ja mugavamalt saaks?

-WC ja riietumis/pesemisruumini juhatavad sildid või raja äärde tekitada infopunkt
-Tee äärde viited VÕISTLUS
-Pikem planeerimisaeg
-Korralik joogipunkt
-Tillujooksul osalejatele tervislikum alternatiiv. Näiteks ise tehtud kaerahelbe-rosinaküpsised ja õun, pirn.
-Lisada tervisekõnd, et kõik osaleda saaksid.

Minule andis kogu üritus väga sooja ja siira tunde. Kindlasti Euroopa Meistrivõistlustel mõtlen kõigile ilusatele hetkedele, mida erinevad Ida-Virumaa jooksud mu ellu on toonud.

Kommentaaridesse ootan huviga osalejate muljeid. Kas tekkis suurem huvi jooksmise vastu? Mis meeldis, mis mitte?

Aitäh toetamast!

Pilte kogu üritusest leiab:
http://www.sekundomer.ee/fotoreportazhi/chempionat-ida-virumaa-po-begu-na-distancii-10-km-7-09-2016/

Ürituse leht:
https://www.facebook.com/events/300556050307584/?ti=cl

Kogu postitus telefonis trükitud. Loodan, et arvutiversioonis on ka loetav. :)

Sain küsimuse, et kust leida jooksuüritusi.
Lehtedel marathon100.com ja jooksukalender.ee on enamus olemas.
Facebook-i kasutajatele meeldiv variant: https://www.facebook.com/jooksukalender/

Liikumine on kõigile hea ja kiirus polegi see kõige olulisem. Emotsioon ja tunne, et elan ja olen siin ning praegu teeb selle just minu jaoks eriliseks.

esmaspäev, 5. september 2016

Möödunud nädala mõtted



Otsustasin oma treeningnädala postitust muuta, sest harjumuspärane postitus sammude ja üldise aktiivsusega ei pakkunud enam mulle kirjutamisrõõmu vaid oli muutunud juba tuimaks rutiiniks. Mul hakkas igav ja usun, et midagi lugemisväärset ka postitustes enam polnud..kuiv numbrijada.

Jooksin umbes 50 km nädala jooksul. Puhkan, puhkan ja veel puhkan. Lõunauned on tekkinud, et veidigi teha tasa magamata unetunde. Ega ma veel väga osav vedeleja pole, aga seda aega on vaja, et mitte lõpuks läbi põleda või endale pseudoprobleeme välja mõelda. Muidugi asjalik olin ka, püüan
I Avinurme heategevusjooksu organiseerida vaikselt ja loodan, et ilus õhtu on tulemas seitsmendal. Tulge liikuma! Ise uut ajaparandust püüdma ei lähe, vaid jooksen rahulikult läbi ja naudin melu. Staadion saab ääristatud õueküünaldega ja minu jaoks on kõik veidi nostalgiline.

Avinurme jõudes ootasid mind kodus soojad kaneelirullid ning laps jooksis üllatunud näoga vastu. Õde harjutab endiselt kätt küpsetamises ja nagu elus ikka siis on ka see teekond nii tõusude kui langustega. Viriseda oskavad kõik aga lootust arenguks jagada vähesed. Maitse oli parem kui välimus seekord ja usun, et saab asja kui Google ja vanavanaema tarkustele lisandub ka ametikooli tunnistus aastate pärast.
Sugulaste ja naabritega suheldes olen saanud sportlase staatuse. Ise veel nii end küll ei tunne ja paigutan end harrastajaks. Tekitab ka kõneainet see, et kuidas ma jõudsin 153 km läbida ja miks ma seda tegin. Teen seda mida soovin ja mis mulle vaimselt midagi pakub. Jõudsin väga palju mõelda elust ja sellest kus ma olen ning kuhu soovin jõuda. Millised on inimesed minu lähedal ja kuidas nendega paremini suhelda ning seeläbi end mitte kaotada. Võtsin vastu otsuseid rajal ja peale jooksu alustasin kõige selle realiseerimist. Kes mediteerib, kes käib ultrajooksul, et enda peas toimuvale vastuseid leida. Võin isegi öelda, et olin näiliselt vaimselt tugev kuid sisemiselt pidevalt murdumise äärel. Lisaks füüsilisele arengule olen ka vaimselt paljud minu jaoks olulised teemad korrastanud ja vastused küsimustele leidnud. Mina ajan oma asja ja negatiivsus, paljud erinevad õpetussõnad ja manitsused minu suunas saavad viimasel ajal "kuulan ära ja teen ikka nii nagu planeeritud" sildi, sest ainult nii saan areneda nagu vaja.

Parandasin ka isiklikku 10 km rekordit 4:04 minutit ja olen veidi kõrvust tõstetud, et sain lausa nii suure paranduse tehtud. Esikoht on minu jaoks ka midagi uut ja suurt. Pühapäevasel treeningjooksul oli pulsi ja tempo suhe hea ja lootus veelgi enam areneda on olemas. Kui ise väga-väga tahta ja selle nimel liigutada ning puhata õigel ajal, siis kõik on võimalik.

Veedan kvaliteetaega tütrega ja üritan jäädvustada hetki, et kunagi oleks hea meenutada kui tore on koos olnud. Praegu liigub kõik aina elektroonilisema maailma suunas ja iga silmast-silma jutt ning telefoni-, arvuti-, telekavaba koosviibimine annab hingele nii palju juurde. Jõe äärde ja metsa marjule ei jõudnud veel, aga sel nädalal on plaanis.

Ronisin puu otsa, et kõige parema õunani ulatuda, tegin liivakooke liivakastis, korjasin õunad ja pirnid kokku ning sorteerisin. Sisemine rahulolu hakkab saabuma ja see on uskumatu, sest paljud inimesed ei leiagi seda enda elus. Mõistan, et mulle sobib elamine linnas/korteris, kuid pean võtma ka aega, et maal ja värskes õhus viibida, sest ainult nii saan väärtustada kõike, mis on tegelikult elus oluline. Mitte see kui mitu ruutu korter on või kui lai on teleka ekraan, vaid see kes sind ümbritsevad, kui palju on tantsuruumi maakodu õuel. Aeg, et vaadata tähti, tunnetada vihmapiisku, näha kastet murul ja tunda päikesekiiri põskedel. See postitus kisub juba liiga sügavmõtteliseks ära. Olen hetkel rahul endaga ja kõik õppetunnid on olnud vajalikud, et tõeliselt õnnelikuna end tunda.


Mitte poest vaid kasvuhoonest


Pirniuputus

reede, 2. september 2016

VIII Kohtla-Nõmme rahvajooks ja esimest korda esimene!

Kohtla-Nõmme rahvajooks oli Ida-Virumaa heade jooksude sarja viies ehk viimane etapp. Kuna esikolmikul olid nii neljaminutilised vahed, siis erilist imet enam teha ei olnud võimalik. Hoidsin oma naiste arvestuse teist kohta nagu plaanisin. Täitsa kurb mõelda, et nüüd sai sari läbi ja toredaid jooksunägusid siis enam nii tihti ei näe.

Sõitsime jällegi tiimiga koosseisus mina, ema, õde ja tütar Grete autoga Avinurmest Kohtla-Nõmme poole. Jooks toimus õhtul. Tillujooks algas 18 ning minu 10 km Kuld 50 naiste teise koha vormistus sai alguse 19.

Jõudsime varakult kohale ja Gretega mängisime kohalikus lasteaias. Sain ka jooksututtavatega taas vestelda ja konkurents jääb küll ainult rajale. Kõik särasid ja olid ülimalt positiivselt meelestatud, jooksmine ühendab ja muudab tuju kordades paremaks.

Tillujooks toimus seekord 330 m pikkusel staadioniringil. Õde kommenteeris, et ta võib-olla jõuaks seda ringi joosta ilma puhkepausideta. See kaheldav vastus oli parajalt humoorikas. Jällegi olin rajal Grete läheduses ja vajaduselt hoidsin käest, üldiselt püüdsin püsida kõrval või taga. Tal oli lõbu kui palju, lõkerdas naerda ja kuna ring oli pikk, siis avastas ilusaid kivikesi. Siiski suutsin motiveerida ja kivid jäid maha ning liikusime rahulikus jooksutempos edasi. Arenguhüpe seisnes selles, et julges ka mõnekümneks meetriks käest lahti lasta ja üksi vudida edasi, siis jällegi otsis turvalist kätt ja nautis jooksu. Kaheaastase kohta endiselt väga tubli. Vanaemal ei pidanud vist närv vastu ja tuli ka lapselapse kõrvale jooksma enne viimaseid kümneid meetreid. Imestasin, et vanaemale vist nakkas ka kerge jooksupisik. Palusin raja äärde minna, sest pelgasin, et ehk meie taga olevale lapsele ja vanemale võib nii rajale ette jääda (eks võtan seda ka kui kvaliteetaega oma lapsega ja tahtsin ise toeks olla algusest lõpuni). Grete tuli eelviimasele kohale. Seal pole koht üldse määrav ja täitsa vabalt oleksime võinud viimased olla. Jooksurõõm on see, mis loeb. Twix oli kingituseks jooksu eest ja seda laps käest ei andnud. Hoidis kogu autasustamise peos ja lubas autos süüa kui sõit kodu poole algab.

Hakkasin peale tillujooksu oma soojendust tegema. 2 km sörki, võimlemine, põlvetõste-ja sääretõstejooksud, kiirendused. Kiirendused ei olnud üldse nii head kui eelnevalt ja mõtlesin, et ehk täna on jälle üks tavaline "läbin ära ja saan linnukese kirja" jooks. Siiski kuklas tiksus isikliku rekordi mõte, sest rada oli hea, ilm oli hea, hing oli rahul. Sain ka enne jooksu vihma kaela, mis oleks võinud jooksu ajalgi jätkuda, sest värskendus tuleb alati kasuks. Peagi kõlas stardipauk ja jooks sai alata. Naiste esikolmik jäi suhteliselt lähedale üksteisele. Hoidsin tempoga tagasi ja jälgisin mida kaks minu ees jooksvat naist teevad. Peagi olin neil sabas ja umbes teisel kilomeetril vaatasin, et keegi juhtida otseselt ei taha peale kiiret algust. Mida mul ikka kaotada oli, hakkasin ise eesjooksikuks. Peale 5 km olin endiselt naine number üks ja umbes ennustatavalt sada meetrit oli teiste naistega vahet. Kuna hoidsin ühtlast tempot ja peale esimest ringi polnud see rütm oluliselt langenud, siis mõtlesin, et no nüüd võiks ju kaunis ajaparandus isiklikule rekordile küll tulla. Jooksin jooksumeestega paaril korral kõrvuti ja üritasin stabiilset sammu leida. Mõtlesin pidevalt, et peagi olen naiste teine ja kõik on mu selja taga ja ajavad taga. Kunagi ei tea kui tekib kellelgi rajal energiaülejääk ja vormistab ise esikoha enne lõppu. Peagi tuli ka päästev finiš ja enne lõppu jooksis üks mees veel mööda minust (õnneks ta polnud naine) ja nii see esikoht tuligi. Selleks kauniks hetkeks läks aega esimesest medalist mööda 8 aastat ja saadud esikohamedal oli minu medalikogu kümnes, samuti numbrisärk oli 10. Igati maagiline hetk, mida olin salamisi oodanud aastaid. Kõik esikolmiku naised tegid oma uued isiklikud rekordid nagu kuulda oli, seega kõik said võidu iseenda üle ja see ongi parim tunne üldse. Igavese teise, kolmanda, neljanda ja nii edasi koha needus sai lõpu.


Üks mees käis tänamas motiveerimise eest, mis oli armas. Käisin ka Oriflame telgi juures kokteili joomas ja seekord maitses kõik suurepäraselt. Ema kommenteeris, et ma olen läbimärg...jah, pingutades pole häbi higistada. Kõva töö sai tehtud ja higi, vaev ning paar rõõmupisarat käisid asja juurde. Sörkisin lõdvestuseks veidi alla kilomeetri ja asusin venitama, kuna pole tuttav sealsete radadega, siis edasi-tagasi jooksmine tüütas lõdvestusjooksul ära ning otsustasin lühemalt teha sel korral.

Nüüd numbritest

17. mai 2015 oli minu 10 km rekord 49:11
02. september 2016 saabus uus rekordimaik ja 10 km sai läbitud ajaga 45:07
Veidi üle 4 minuti ajaparandust...

Keskmine pulss 176 l/min
Maksimaalne pulss 186 l/min
Keskmine kiirus 4:36 min/km
Maksimaalne kiirus 3:30 min/km

See on väga suur parandus, esialgu lootsin nii paar sekundit kärpida esialgsest ajast. Samas jällegi see on märk, et treener Crisi koostatud jooksukava toimib ja koostöö sujub. Ma olen alles teise kuu alguses kavamajandusega ja juba on tunne nagu uued jalad all ja rekordid saavad kaunimaks voolitud. Üksi ma poleks suutnud sellist ajaparandust teha ja jookseksin endiselt 50+ minuti lähedale ja teeksin palju rühmatrenne spordiklubis ning puhkepäevi endale ei annaks...samas nüüd tean, et mõned puhkepäevad toovad kõige enam arengut kaasa - tark treening on parim.

Jäädvustasin ka nänni, mis ikka peale jooksu jagatakse.
Saku Läte kotike peitis endas kohviube, kommi ja vett. Kohv jääb emale nautimiseks ja vesi ning kommid sobivad mulle ideaalselt. Kohvi joon üliharva, näiteks kui keegi ekstra teeb ja toob või siis juhul kui teen midagi väga suurt (näiteks viimati jõin kohvi peale 24h jooksu autasustamist oodates). Rõõmurull oli hea tähistamaks mu võitu ja vastu ööd said ka sealt kõik kodused viilu.
Saku Läte meened

Viide
Laps jäi juba autos tagasisõidul magama (maal on uneajad täiesti segamini ja linnas tuleb teha suurt kasvatustööd taas, samas olen väga tänulik, et ema, vanaema ja õde mu pisikest vaatavad ajal, kui mina ei saa töö/võistluste tõttu olla lähedal) ja Twix-ist oli võetud pisike amps ning ülejäänud oli nii näos, kätel kui ka paberi sisse sulanud. Igati magus uni saabus.

Suurepärane tunne on ja see jooks andis unistustele tiivad. Tuleb veelgi suuremalt unistada, sest eesmärgipärane töö kannab vilja.

Järgmine eesmärk on purustada maratoni rekord üsna uhkelt, aga sellest siis kui asi tehtud.

Ole julge ja paku kommentaarides millise ajaga maratoni läbin!
(Eelmisel aastal läbisin ajaga 4:05:59.)