esmaspäev, 25. juuli 2016

Taastumine peale ööpäevast jooksu

See kõik on väga huvitav kogemus olnud. Nii palju olen juba õppinud ja on veel arenemisruumi tohutult.

24h jooks Ida-Virumaa staadionimaratonil avas mulle väga toreda tee, sellest aga siis kui aeg on küps. Minu esimene jooksuvõistlus 800m toimus samuti just Iisaku staadionil ja sealt noppisin oma esimese medali. Saavutasin teise koha. Seega seal veedetud ööpäev lasi veidi nostalgitseda ja mõelda, et kui palju ma ikkagi võita end soovin. Ma olen nii võimekas tegelikult, lihtsalt tuleb enda teostamiseks võimalusi otsida.

Peale jooksu oli autosõit maakodusse häiriv. Iga küngas ajas närvi ja õega läksime ka tülli. Emotsioonide üleküllus, soovisin lihtsalt üksi olla juba. Söögiisu ei olnud ja iga pakutav toidupala sai kurja pilgu osaliseks. Kui verised sokid ja muud trenniriided läbi valu seljast sain, siis ootas mind ees mõnus aeg pesemiseks. Polnud ta nii mõnus midagi..avastasin kehalt veel hõõrdunud kohti ja vesi, mis langes kehale kõrvetas haavakesi...paras piin oli. Vaseliin ei toiminud, või siis määrisin teda liiga kokkuhoidlikult. Kui magama jäin ja öösel üles ärkasin, siis olin paanikas..keegi ei tulnud mu hüüete peale. Helistasin vennale ja ta jõudis kohale juba siis kui ise olin hakkama saanud . Võtsin oma "kargud" alla ja vedasin end seinte ja laudade najal külmkapini, et süüa. Tütreke tuli ka peale külmkapi rüüstamist minu kaissu ja lasin peale uinumist ta suuremasse voodisse tagasi kanda.

Uni tuli suvalistel hetkedel ja oli väga katkendlik. Paar tundi und ja siis sõin või lesisin lakke vaadates. Esialgu läks vaid värske peale. Sõin kurki ja jõin Vytautast. Hiljem tuli isu jäätise järgi ja siis juba hakkliha ja juurviljad olid ahvatlevad. Kingitud maiustusi sõin öösiti omi mõtteid mõlgutades.

Vaatepilt polnud sugugi ilus. Kandadest tuleb mädalaadset ollust, vesivillid punetavad ja parem jalalaba oli paistes. Õnneks tänu sellele muid pisikesi hõõrdunud kohti ei tundnud. Kompressioonsäärised tegid suurepärast tööd ja jalad töötavad kenasti ning valuvabalt. Lihtsalt see koonerdamine jooksutossude valikul sai saatuslikuks. Tuleb ikka rohkem kogenud inimesi kuulata. TOSSUD ON OLULISED! Usun, et number suuremate tossudega oleksin natukenegi paremas seisus ja taastumine läheks kiiremini. Samas sain oma vitsad kätte ja õpin tehtud vigadest.

Oli täiesti normaalne, et söögilauas vajusid silmad kinni ja peale paari ampsu pidin liikuma tagasi voodisse. Eile jäin jäätis käes magama, õnneks suutsin veel lauale topsi sulama jätta, mitte üles ärgates avastada, et olen ise kaetud magusa kihiga. Täna lähen juba tööle, sest puhkus sai läbi ja üritan vaikselt liikuvamaks saada. Eile jalutasin poodi ja tagasi...imekombel möödusin ühest vanaprouast, kes oli kõnniraamiga, kahtlustan, et kui ta poleks korraks peatunud, siis oleksingi kõige aeglasem jalutaja õues olnud.

Eile end pestes hakkasin lihtsalt õnnest nutma, sest nii ebareaalselt hea oli valuta duši all vett nautida.

Kandadele panin vanarahva meditsiinist pärit teelehti ja valu kadus ööpäevaga. Kogusin ka linna kaasa, et vahel loodusjõudu jalgadele pakkuda.

Jäädvustasin katkised kohad, et järgmisel korral ennetada.





Puhastada tuleb hoolikalt
Abimehed
Postitusi kirjutan ka nii kuidas tuju tuleb, sest mida kiiremini ma kirja panen, seda ehedam on emotsioon. Endal ka kunagi hea lugeda.

2 kommentaari:

  1. Ohjumal. Vaesekene. Ma tahaks väga aidata. Olen autoga ja kodune enamjaolt sel nädalal. Kui vaja kuskil käia, siis sa võid minu abile loota. Katsu rabulikult võtta. Olen olemas, kui vajadua tekib.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pole nii hull midagi. Paar päeva veel ja korras. :)
      Aga aitäh abivalmiduse eest!

      Kustuta