reede, 22. juuli 2016

Minu esimene 24h jooks!

Minu esimene ultrajooks!
Kuna saan juba liikuda teosammul ja kehas väsimust ei tunnegi väga (emotsioonid laes), siis võin julgelt  etteruttavalt öelda, et sarnast distantsi jooksen kunagi veel.

Kõik toimus Kolmanda Staadionimaratoni raames.

Laps ärkas lõunaunest, kiiresti riided selga ja autosse. Vend sõidutas kohale. Tillujooks võis alata. Hästi vahva on mõelda, et mu pisike kaheaastane tirts osales oma kolmandal tillujooksul ja mina ise võitsin kolmanda koha 24h jooksus.

Kiiresti võtsin peale Tillujooksu enda kiibi ja muud hüved ning selgus, et öömaratonil osaleda ei saagi, sest mulle kiipi ei jätku. Äkki sain valesti aru või oli lihtsalt segadus korraks. Kui öömaraton algas, siis startimas ma ei olnud, kuigi kiip oli täiesti olemas ja kutsuti ka mitu korda. Olin sel ajal rahutelgis ja üritasin puhata ja magada kuidagi. Isegi hea, et ei läinud rajale, sest end maratoniaega püüdes rihmaks tõmmata ju polnud minu plaan ja olin end ümber häälestanud peale eitava vastuse saamist. Lõpp hea, kõik hea.

Kari "hulle", kes otsustasid 24h joosta
Kui 24h jooks sai avapaugu, siis tegutsesin enda taktika järgi. Õnneks oli üks ainult poolmaratoni enne 24h jooksu läbinud tüdruk sama hull ja nii me kahekesi üks ees ja teine taga vahetustega ringe läbima hakkasime. Vanad maratonihundid keerutasid silmi ja mõtlesid, et need kaks küll küpsevad läbi peagi. Kaidi tegi suurepärast tööd ja ajal kui ma wc-s käisin ning vanemaid jooksjaid kuulates puhkama läksin (peale 50 km jooksmist) jooksis ta ikka päris jõudsalt. Meil oli ka ergutusmees Toomas, kes ajas suud muigele oma hüüdlausetega raja kõrval. Mõtlesin, et varsti on hääl läinud, aga pidas vastu hõigetega.
Hullult rakendis jooksmine
Kaidiga võiduka lõpuni aeg-ajalt koos edasi liikumas

Milline oli minu taktika?
  • Joosta kilomeetreid ajaga 5:30-6:00 sörgitempos nii kaua kui suudan
  • Jooksul ei kõnnita. (Kõnnitakse ikka küll ja palju, teooria ei pidanud paika)
  • Käin meditsiinipunktis kui villid tulevad. (Käisin abi saamas 4-5 korda kuni jalad olid täiesti sidemetes)
  • Alla ei anna ja kui enam tõesti ei jaksa, siis kõnnin järjepidevalt.
  • Läbin rohkem kilomeetreid kui auhinnamängus pakutud. Sellest ka mu muie suul.
  • 50 km on super, sest maksimaalselt olen jooksnud ühe maratoni vaid võistlusena.
  • 100 km on ülihea.
  • 150 km ja olen jõudnud ülima eesmärgini. Kõik peale seda on lihtsalt meeletu eneseületus.
  • Ei avalda enda ülimat eesmärki, et mitte endas pettuda peale jooksu. (Ära tegin siiski!)
    Väikse vestluse enne võistlust leiab SIIT.
Raja ääres oli palju vanemaid mehi ja kommentaare sain ikka igasuguseid. Ma ei tea, kas nad arvavad, et joostes kaob ka kõrvakuulmine või lihtsalt lõõpisid oma lõbuks. Üks tahtis naiseks, teine kiitis ilusat kõnnisammu, kolmas tahtis, et jookseksin ikka rohkem. Eriti naljakas oli pealt kuulda, et miks minuga võib raske koos elada olla: "Liiga kange naine, kannatab palju ja järgi ka ei jõuaks mulle joostes". Nalja ka. Üks tubli maratonimees lausa kiitis mu ilusat nime, ütles, et jooksmine teeb ilusaks ja lõi mitmel ringil plaksu. Lisaks ulatas veetopse ja hoidis pöidlaid. Viimaks kinkis pisikese maiustuse ka. No järelikult ma ikka avaldasin muljet.

Pikalt rääkisin juttu teiste 24h jooksjatega. Kes oli oma graafikust maas, kes jäi liiga pikaks ajaks magama, motivatsoonipuudus ja eelnevad võistlused olid kõneaineks. Üldiselt on jooksurahvas väga sõbralik ja tundsin end koduselt, isegi tekkis tunne, et olen õigel ajal õiges kohas. Tehti ka peale arvukaid kilomeetreid ultrakoondisse tuleku ettepanek, mis avaks mulle palju võimalusi.

Raske oli, jalad valutasid, seedimine läks kiireks ja lõpus jõingi peamiselt vett või näksisin Oriflame šokolaadibatooni tükke. Söök oli hea ja valikut oli piisavalt. Kõike sõin kogu portsionist pool ja peale esimest pastaringi hakkas nii halb, et olin veidi keras ja käisin wc vahet. Hapukurk oli hea, krõpsurõngad, arbuus, soola natukene näpuotsaga suhu ja muud maitsvat. Motiveeris ka toit, no pool ringi ja jälle midagi näksimiseks kätte, et aeg liiguks finišhini.

Olin juba peaaegu loobumas, sest nägin, et vajun sujuvalt neljandale kohale, kuid ultrajooksudel on kõik võimalik. Kahjuks Kaidil vedasid jalad alt ja läks peale 150 km pikali. Mul hakkas nii kahju, oleksin meeleldi näinud ka teda poodiumil, sest koos sai tehtud suur töö ära.

Viimase jalaparanduse ajal ilmus mu kõrvale ja pakkus väga suurt tuge Cris Poll, kelle nime olin kuulnud Helemai Terviseblogis. Tema isiklik tippmark on 206, 721 km. Soovitas mitte ville ja verd vaadata vaid mõelda ilusatele asjadele. Suuresti tänu tema abivalmidusele ja innustustele paljud jooksjad vaimselt vastu pidasidki. Arvutas mulle lõpus ringiaegu ja andis teada tabeliseisust ja kinnitas, et 150 km on reaalne ka kõndides täis saada. Muidugi ta lootis mind kolmandale kohale aidata, kuid see tundus võimatu, sest Ulvi liikus joostes, mina aga kõndides. Paraku Kaidi lõpetamine andis võimaluse kõndida rohkem kui 150 km täis ja nii ma kolmada koha endale lunastasingi. Ultra on halastamatu. 

Tervitusi sain ka väga arvukalt. Nii armas oli, kuid mõni oli liiga pisarakiskuja ja tekitas tunde, et lähen lapse juurde koju ära ja viskan tossud jalast. Õnneks sain mõttest võitu ja võitlesin edasi.

Viimased 15 sekundit jooksin nii nagu jalad läbi valu võtsid..jess kõik on läbi. Cris tuli õnnitlema ja tundsin, et minu töö on tehtud.

Enne autasustamist istusin mõnusal õuetoolil ja tundsin end kui kuninganna. Käisin esmalt  ka tütart kallistamas ja pisarakraanid lõi lahti. Jõin isegi kohvi ja sõin pirukat. Kõik maitses taevalik. Kas annab enam rahuolevam olla kui ma seal toolil vedeledes olin..ilmselt mitte. 

Ingrid Härm lisas minu blogi fb kommentaariumisse.
Kallistasime tütrega ja mina nutsin rõõmust.
Mida on ultrajooksuks vaja?
  • Tugevat tahtejõudu
  • Korralikke jooksutosse, number või kaks isegi suuremad.
  • Sihikindlust
  • Järjepidevust
  • Vahetusriideid
  • Eelnevad kogemused tulevad kasuks
Geele tarbisin äkki 6-7 kogu jooksu ajal kokku, Enda geelidest jäid kaks alles isegi. Niisutasin joostes end svammiga, sest tundsin kasvavat kehatemperatuuri. Jõin ohtralt vett, kaks topsi coca-colat, näksisin magusaid komme.

Seda kõike on vaja ise kogeda või jälgida, et näha neid rajal tekkivaid mõõnu ja tõuse. Kindlasti oleks veel ja veel kirjutada, sest korraldus oli super, jooksjad super, toitlustus super ja mina ning mind motiveerivad inimesed samuti. Eriline tänu läheb jalatohtritele, kes ikka ja jälle mu jalad liikuvasse seisundisse lappisid.

Aitäh fännidele, aitäh kõigile, kes soovisid head!



Naiste  esikolmik:
Raili Rüütel - 167, 455 km
Ulvi Lond - 161, 444 km
Mina - 153, 329 km

Tasus viimane trenn Ulviga ära. Super naine, kes nii palju oma positsiooni lõpus parandas!

Huvitavat leiab veel SIIT.

6 kommentaari:

  1. Ma ei väsi kordamast kui tubli sa oled. Kusjuures ostsin just uued jooksudossud ja ostsin need kaks nr suuremad. Aga joosta oli nendega ülimõnus. Sinu visadus ja sigikindlus on imetlusväärne. Nüüd võta aega taastumiseka ja sea uued sihid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tänan!
      Tubli! Minu säästmine väga vale koha peal tegi jalgadele suurt kahju. Kunagi tulemas ka taastumispostitus. Võikaid pilte ei tee, aga asi on üpris kole.
      Taastun ja võtan aega.

      Kustuta
  2. Ma annan sulle enda poolt virtaalse suure, hiigelsuure kuldmedali ja kallistan selle eest kõõõõõõ----õõõõ---õõõvasti!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, sõnadest jääb väheks, sest tundsin suurt tuge. Kallistan vastu!

      Kustuta
  3. Vapustav naine ja ülihea tulemus! Kõik on ülivõrdes, ei oskagi enam midagi kosta. Naudi kogu seda au ja hiilgust, mis nüüd järgneb, sa väike hull naine!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tean, ise ka ei usu veel, et nii palju läbisin. Aitäh sullegi, tundsin tuge.

      Kustuta