pühapäev, 31. juuli 2016

Treeningnädal 25.07 - 31.07

Hetkel olen Arctic Sport spordiklubist võtnud suvepuhkuse ja tagasi olen alates septembrist. Seni teen jookse ja koduseid harjutusi, mis treener Cris mulle soovitab. Jess! Ei pea enam ise jalgratast leiutama.

25.07
9 tundi ja 48 minutit aktiivset aega.

22 147 sammu ~ 11, 34 km.

7 tundi und.

26.07
10 tundi ja 14 minutit aktiivset aega.

26 932 sammu ~ 14, 26 km.
6 tundi ja 38 minutit und.

4, 02 km jalutamist ajaga 00:59:40

27.07
11 tundi ja 13 minutit aktiivset aega.
31 458 sammu ~ 17, 93 km.
7 tundi ja 29 minutit und.

6, 61 km ajaga 01:15:34, sörkisin 10 minuti sellest ajast.

28.07

10 tundi ja 5 minutit aktiivset aega.
23 919 sammu ~ 12, 40 km.
Uni 7 tundi ja 19 minutit. 

29.07
10 tundi ja 3 minutit aktiivset aega.
36 094 sammu ~ 21, 24 km.
Uni 8 tundi ja 37 minutit. 

Kõnd - jooks 5, 39 km ajaga 01:00:06  

30.07
8 tundi ja 51 minutit aktiivset aega.
26 250 sammu ~ 17, 66 km.
5 tundi ja 52 minutit und.

Jooks 5, 93 km ajaga 00:45:13 

31.07
7 tundi 44 minutit aktiivset aega.
16 648 sammu ~ 8, 77 km.
7 tundi ja 15 minutit und möödunud ööl.


Kokkuvõte: Aktiivset aega nädalas 2 päeva ja 19 tundi. 103, 64 km läbitud. 
Taastumine võtab aega ja naljakas oli jälgida oma kiirust, sest seda polnud absoluutselt. Siiski saan järjest tugevamaks ja täna sain ka oma kava kätte. Tuleb hakata ilusaks, tugevaks ja võimsaks sportlaseks end vormima. Sain ka lisatööga valmis ja esimese tossupaari raha on kokku rügatud. Nüüd tuleb vaid korralikult valida. 


Olen tundnud väga palju toetust ja õnnepisaraid valanud ohtralt. Poleks eales arvanud, et rahvas, keda ma isegi ei tunne tuleb appi ja ööpäevaga oli peaaegu pool vajaminevast rahast koos. Tuttavad on ka väga abivalmid. Kuu algus ja palgapäevad alles tulemas, seega usun, et minek Prantsusmaale on üsna kindel. Oma tänu ei oska sõnadesse panna, aga see tähendab mulle väga palju.

http://stardipaik.ee/projektid/ultrasport/karmen-lepp-24-h-jooksu-euroopa-meistrivoistustele/


reede, 29. juuli 2016

Mis sa lähed päriselt EM-ile?

Oh, tuli vaim peale ja kasutan uneaega kirjutamiseks. Esmaspäevast alates olen taas tubli töötaja Prismas ja nädalavahetuse veedan lisatööl, seega 10/11 tööpäeva järjest. Selle kuu elan üle ja edaspidi jään vaid Prismasse, sest soodustab mu edasist sportimist. Füüsiline töö ka ja elan üle häirivad tõsiasjad.

Trenni olen samuti vaikselt teinud. Jooks-kõnd. Ühe korra õnnestus ka tossud jalga tõmmata ja liikudes polnud vigagi. Järelikult taastun usinasti.

Nüüd aga asjast. Kui 24h jooksu rajal kuulsin, et otsitakse ultrajooksjaid Prantsusmaale, siis saime Kaidiga naerda. Jõudsin mõelda oma peas veel, et issand, kes seda veel kord tahaks teha ja veel nii proffessionaalselt, et lausa Eestit esindada. Aga nagu teate, siis mu mälu on lühike ja jääb vaid hea emotsioon ning meenutused ilusast võistlusest.

Järgmine selgusemoment istusin valusate ja villis jalgadega esmaabipunktis ja Cris tuli nõu andma ja tahtis aidata. Ma loomulikult oma jalanõusid jalast võtta ei lasknud ja mõtlesin, et ka tema on üks brigaadist. Imelik, et tuli veel juttu ajama ja kõndima, aga mine sa neid esmaabitöötajaid tea. Hetkel olen aga väga tänulik, et ta mu häda märkas ja andis tuge. Kui nime sain teada, siis oli mõttepaus ja mõtlesin välja, et olin varem kuulnud temast ja kõva ultrajooksumehega on tegemist.

Peale jooksu mõtlesin, et polnud midagi nii jube kui vahepeal tundus ja mis saaks kui tehakse pakkumine Prantsusmaale siiski sõita. Jooksmise vastu tunnen suurt kirge. Olen alati teadnud, et olen ülipikamaajooksja, kuigi polnud isegi nii pikka maad kunagi katsetanud. Ma usun endasse ja tean, et olen viimaks leidnud endale sobiva ala. Kannatada ja teada, et kõik tasub ära, lisaks tekib emotsioon. Saab end analüüsida, saab teisi jooksjaid õppida lähemalt tundma ja märgata, et kaunite väärtustega inimesi on veel meie seas. Ükski klubi, pidu või mistahes noorte üritus ei ole nii äge, kõige parem pidu ongi jooksuüritustel. Rahvas hoiab kokku, innustatakse teineteist, tehakse palju nalja ja nauditakse aega ilma alkoholita. 24h jooksjatest olin pesamuna ja siiski tundsin end samaväärsena.

Stardipaik.ee tundus turvaline viis, et saada abi. Müüja-kassiiripalk kahjuks ei luba sellist väljaminekut ja otsustasin parem projekti kasuks. Oh seda ootamist, et millal ometi projekt üles läheb ja sobivaks muutub. Pabistasin, olin ärevil ja tahtsin juba kõigile oma suurest unistusest jutustada. Kõik on võimalik kui vaid väga tahta ja pidevalt tööd teha. Nüüd on ka Cris mul treeneriks ja saan mõistlikult õppida end liigutama. Luban olla usin õpilane ja äkki ka kunagi tema rekordi üle teha kui kiirust ja nutikust aja jooksul lisandub.

Sain oma kaua igatsetud eduelamuse ja soovin oma teekonda jätkata. Mu tütar on üliuhke, et tal selline jooksuemps on. Püüan ka nii palju kui võimalik aega temaga veeta, kuid suviti on traditsioon juba minu oma lapsepõlvest, et vanavanaemad/vanaemad saavad lapsed suveks, et emad tööd rügaksid ja sügisel taas koos. Raske on, aga peab tööd ja vaeva nägema, sest siis hakkavad head asjad juhtuma.

Stardipaigas on miinimumsumma, mida saab toetuseks anda 5€. Olen kõigile toetajatele, jagajatele, laikijatele ääretult tänulik. Autasud pidi ka projekti kirja panema ja neid andis nuputada...sest ega mul väga midagi anda ju pole. Julgelt võivad soovijad kirjutada ka mulle postkasti ja tagasisidet anda.

Popsport.ee lubas parima hinnaga varustust soetada nende poest ja hoian silmad lahti igasuguste soodustuste osas.

Mulle oleks ka suureks abiks kaasblogijate tugi. Hoian ka blogijate lippu kõrgel. Kaalulangetaja/amatöörsportlase teekond Euroopa Meistrivõistlustele -  ei kõla üldse halvasti. Kusjuures kaotasin 24 h jooksul 2 kg ja ei tule praegu veel tagasi ka. Eks ma pean sööma rohkem, sest koormus oli suur ja keha vajab taastumiseks aega. On vaja mahtuda kleiti, mis eeldab -2kg, siis jookse 153km ja olemas. Olgu, see oli nali. Tegelikult on tegemist nii vaimselt kui füüsiliselt kurnava alaga.

Paljud arvavad, et 24h jooks kujutab endast nonstop jooksmist, aga ka kangemad mehed jalutavad ikka. Süüa saab, juua saab, wc-s võib ka käia, magada võib ka. Pole see midagi nii hull lõhkumine.

Töökaaslaste küsimused on huumor omaette, aga üritan ikka viisakaks jäädes vastata.

Kas tasus end siis sandiks joosta? Ma taastun alles. Kõik saab korda! (Oma peas vastus: Loomulikult, ootan juba järgmist võistlust.)

Mis sa sellest saad? Mine jookse ja saad ise ka teada.

Juba paremaks ei hakka jalg minema? Nädala pärast on korras. (Teine päev tööl alles.)

Tegid trenni natuke? Jah, tegin trenni. (153 km lausa)

Mis sa ise pakkusid end EM-ile? Ei pakkunud ise, lihtsalt nõustusin kutsega.

Kõige naljakam oli see, et paljud ei julge ise uurima tulla ja küsivad kolmandatelt osapooltelt. Ausalt, ma ei hammusta. Ei kukkunud ka kuskilt alla. Hulluks pole ka läinud, lihtsalt hobi ja kirg on selline teistsugune.

Kõigil on õigus õnnele ja tulebki teha just seda, mis rõõmu valmistab. Minul on selleks jooksmine ja las ma tunnen heameelt oma koha leidmisest siin päikse all.

Parim asi peale ultrajooksu on see, et ükski vahemaa ei tundu liiga pikk. 2 km linna jalutada on ju 153 km juures väga pisike liikumine. Saan võrrelda ja ka veidi naerda, et ise ei viitsinud üle tee poodigi minna ja nüüd sain sellise suure asjaga hakkama.

Mõni on ka öelnud, et ma olen ülbeks muutunud, aga tegelikult see ei ole üldse nii. Tegelen lihtsalt asjadega, mis mulle rohkem rõõmu valmistavad ja millesse soovin aega panustada. Ei ole plaanis ka "Staaristaatust" kasutada ja laiama hakata. Elan oma rahulikku elu ja armastan end sellisena nagu ma olen. Ultrajooksul saab enda kohta nii palju õppida. Näiteks suurim õppetund oli see, et ma ei pea kellelegi pärast oma hobist loobuma kui see mu tõeliselt õnnelikuks muudab. Asi on siis juba teises inimeses, kes ei mõista, et unistused võivad täituda ja mõni naine töötab nende nimel rohkem kui teine.

Uhke esikolmik. Kolmanda koha üle nii õnnelik.
Tegelikult tahtsin palju põhjalikumalt kirjutada, aga nüüd saabub vaikselt uni ka.
Igatahes kui vähegi võimalik, siis levitage sõna ja näitan mida ma veel suudan!

http://stardipaik.ee/projektid/ultrasport/karmen-lepp-24-h-jooksu-euroopa-meistrivoistustele/

Aitäh, et olemas olete!

esmaspäev, 25. juuli 2016

Taastumine peale ööpäevast jooksu

See kõik on väga huvitav kogemus olnud. Nii palju olen juba õppinud ja on veel arenemisruumi tohutult.

24h jooks Ida-Virumaa staadionimaratonil avas mulle väga toreda tee, sellest aga siis kui aeg on küps. Minu esimene jooksuvõistlus 800m toimus samuti just Iisaku staadionil ja sealt noppisin oma esimese medali. Saavutasin teise koha. Seega seal veedetud ööpäev lasi veidi nostalgitseda ja mõelda, et kui palju ma ikkagi võita end soovin. Ma olen nii võimekas tegelikult, lihtsalt tuleb enda teostamiseks võimalusi otsida.

Peale jooksu oli autosõit maakodusse häiriv. Iga küngas ajas närvi ja õega läksime ka tülli. Emotsioonide üleküllus, soovisin lihtsalt üksi olla juba. Söögiisu ei olnud ja iga pakutav toidupala sai kurja pilgu osaliseks. Kui verised sokid ja muud trenniriided läbi valu seljast sain, siis ootas mind ees mõnus aeg pesemiseks. Polnud ta nii mõnus midagi..avastasin kehalt veel hõõrdunud kohti ja vesi, mis langes kehale kõrvetas haavakesi...paras piin oli. Vaseliin ei toiminud, või siis määrisin teda liiga kokkuhoidlikult. Kui magama jäin ja öösel üles ärkasin, siis olin paanikas..keegi ei tulnud mu hüüete peale. Helistasin vennale ja ta jõudis kohale juba siis kui ise olin hakkama saanud . Võtsin oma "kargud" alla ja vedasin end seinte ja laudade najal külmkapini, et süüa. Tütreke tuli ka peale külmkapi rüüstamist minu kaissu ja lasin peale uinumist ta suuremasse voodisse tagasi kanda.

Uni tuli suvalistel hetkedel ja oli väga katkendlik. Paar tundi und ja siis sõin või lesisin lakke vaadates. Esialgu läks vaid värske peale. Sõin kurki ja jõin Vytautast. Hiljem tuli isu jäätise järgi ja siis juba hakkliha ja juurviljad olid ahvatlevad. Kingitud maiustusi sõin öösiti omi mõtteid mõlgutades.

Vaatepilt polnud sugugi ilus. Kandadest tuleb mädalaadset ollust, vesivillid punetavad ja parem jalalaba oli paistes. Õnneks tänu sellele muid pisikesi hõõrdunud kohti ei tundnud. Kompressioonsäärised tegid suurepärast tööd ja jalad töötavad kenasti ning valuvabalt. Lihtsalt see koonerdamine jooksutossude valikul sai saatuslikuks. Tuleb ikka rohkem kogenud inimesi kuulata. TOSSUD ON OLULISED! Usun, et number suuremate tossudega oleksin natukenegi paremas seisus ja taastumine läheks kiiremini. Samas sain oma vitsad kätte ja õpin tehtud vigadest.

Oli täiesti normaalne, et söögilauas vajusid silmad kinni ja peale paari ampsu pidin liikuma tagasi voodisse. Eile jäin jäätis käes magama, õnneks suutsin veel lauale topsi sulama jätta, mitte üles ärgates avastada, et olen ise kaetud magusa kihiga. Täna lähen juba tööle, sest puhkus sai läbi ja üritan vaikselt liikuvamaks saada. Eile jalutasin poodi ja tagasi...imekombel möödusin ühest vanaprouast, kes oli kõnniraamiga, kahtlustan, et kui ta poleks korraks peatunud, siis oleksingi kõige aeglasem jalutaja õues olnud.

Eile end pestes hakkasin lihtsalt õnnest nutma, sest nii ebareaalselt hea oli valuta duši all vett nautida.

Kandadele panin vanarahva meditsiinist pärit teelehti ja valu kadus ööpäevaga. Kogusin ka linna kaasa, et vahel loodusjõudu jalgadele pakkuda.

Jäädvustasin katkised kohad, et järgmisel korral ennetada.





Puhastada tuleb hoolikalt
Abimehed
Postitusi kirjutan ka nii kuidas tuju tuleb, sest mida kiiremini ma kirja panen, seda ehedam on emotsioon. Endal ka kunagi hea lugeda.

reede, 22. juuli 2016

Minu esimene 24h jooks!

Minu esimene ultrajooks!
Kuna saan juba liikuda teosammul ja kehas väsimust ei tunnegi väga (emotsioonid laes), siis võin julgelt  etteruttavalt öelda, et sarnast distantsi jooksen kunagi veel.

Kõik toimus Kolmanda Staadionimaratoni raames.

Laps ärkas lõunaunest, kiiresti riided selga ja autosse. Vend sõidutas kohale. Tillujooks võis alata. Hästi vahva on mõelda, et mu pisike kaheaastane tirts osales oma kolmandal tillujooksul ja mina ise võitsin kolmanda koha 24h jooksus.

Kiiresti võtsin peale Tillujooksu enda kiibi ja muud hüved ning selgus, et öömaratonil osaleda ei saagi, sest mulle kiipi ei jätku. Äkki sain valesti aru või oli lihtsalt segadus korraks. Kui öömaraton algas, siis startimas ma ei olnud, kuigi kiip oli täiesti olemas ja kutsuti ka mitu korda. Olin sel ajal rahutelgis ja üritasin puhata ja magada kuidagi. Isegi hea, et ei läinud rajale, sest end maratoniaega püüdes rihmaks tõmmata ju polnud minu plaan ja olin end ümber häälestanud peale eitava vastuse saamist. Lõpp hea, kõik hea.

Kari "hulle", kes otsustasid 24h joosta
Kui 24h jooks sai avapaugu, siis tegutsesin enda taktika järgi. Õnneks oli üks ainult poolmaratoni enne 24h jooksu läbinud tüdruk sama hull ja nii me kahekesi üks ees ja teine taga vahetustega ringe läbima hakkasime. Vanad maratonihundid keerutasid silmi ja mõtlesid, et need kaks küll küpsevad läbi peagi. Kaidi tegi suurepärast tööd ja ajal kui ma wc-s käisin ning vanemaid jooksjaid kuulates puhkama läksin (peale 50 km jooksmist) jooksis ta ikka päris jõudsalt. Meil oli ka ergutusmees Toomas, kes ajas suud muigele oma hüüdlausetega raja kõrval. Mõtlesin, et varsti on hääl läinud, aga pidas vastu hõigetega.
Hullult rakendis jooksmine
Kaidiga võiduka lõpuni aeg-ajalt koos edasi liikumas

Milline oli minu taktika?
  • Joosta kilomeetreid ajaga 5:30-6:00 sörgitempos nii kaua kui suudan
  • Jooksul ei kõnnita. (Kõnnitakse ikka küll ja palju, teooria ei pidanud paika)
  • Käin meditsiinipunktis kui villid tulevad. (Käisin abi saamas 4-5 korda kuni jalad olid täiesti sidemetes)
  • Alla ei anna ja kui enam tõesti ei jaksa, siis kõnnin järjepidevalt.
  • Läbin rohkem kilomeetreid kui auhinnamängus pakutud. Sellest ka mu muie suul.
  • 50 km on super, sest maksimaalselt olen jooksnud ühe maratoni vaid võistlusena.
  • 100 km on ülihea.
  • 150 km ja olen jõudnud ülima eesmärgini. Kõik peale seda on lihtsalt meeletu eneseületus.
  • Ei avalda enda ülimat eesmärki, et mitte endas pettuda peale jooksu. (Ära tegin siiski!)
    Väikse vestluse enne võistlust leiab SIIT.
Raja ääres oli palju vanemaid mehi ja kommentaare sain ikka igasuguseid. Ma ei tea, kas nad arvavad, et joostes kaob ka kõrvakuulmine või lihtsalt lõõpisid oma lõbuks. Üks tahtis naiseks, teine kiitis ilusat kõnnisammu, kolmas tahtis, et jookseksin ikka rohkem. Eriti naljakas oli pealt kuulda, et miks minuga võib raske koos elada olla: "Liiga kange naine, kannatab palju ja järgi ka ei jõuaks mulle joostes". Nalja ka. Üks tubli maratonimees lausa kiitis mu ilusat nime, ütles, et jooksmine teeb ilusaks ja lõi mitmel ringil plaksu. Lisaks ulatas veetopse ja hoidis pöidlaid. Viimaks kinkis pisikese maiustuse ka. No järelikult ma ikka avaldasin muljet.

Pikalt rääkisin juttu teiste 24h jooksjatega. Kes oli oma graafikust maas, kes jäi liiga pikaks ajaks magama, motivatsoonipuudus ja eelnevad võistlused olid kõneaineks. Üldiselt on jooksurahvas väga sõbralik ja tundsin end koduselt, isegi tekkis tunne, et olen õigel ajal õiges kohas. Tehti ka peale arvukaid kilomeetreid ultrakoondisse tuleku ettepanek, mis avaks mulle palju võimalusi.

Raske oli, jalad valutasid, seedimine läks kiireks ja lõpus jõingi peamiselt vett või näksisin Oriflame šokolaadibatooni tükke. Söök oli hea ja valikut oli piisavalt. Kõike sõin kogu portsionist pool ja peale esimest pastaringi hakkas nii halb, et olin veidi keras ja käisin wc vahet. Hapukurk oli hea, krõpsurõngad, arbuus, soola natukene näpuotsaga suhu ja muud maitsvat. Motiveeris ka toit, no pool ringi ja jälle midagi näksimiseks kätte, et aeg liiguks finišhini.

Olin juba peaaegu loobumas, sest nägin, et vajun sujuvalt neljandale kohale, kuid ultrajooksudel on kõik võimalik. Kahjuks Kaidil vedasid jalad alt ja läks peale 150 km pikali. Mul hakkas nii kahju, oleksin meeleldi näinud ka teda poodiumil, sest koos sai tehtud suur töö ära.

Viimase jalaparanduse ajal ilmus mu kõrvale ja pakkus väga suurt tuge Cris Poll, kelle nime olin kuulnud Helemai Terviseblogis. Tema isiklik tippmark on 206, 721 km. Soovitas mitte ville ja verd vaadata vaid mõelda ilusatele asjadele. Suuresti tänu tema abivalmidusele ja innustustele paljud jooksjad vaimselt vastu pidasidki. Arvutas mulle lõpus ringiaegu ja andis teada tabeliseisust ja kinnitas, et 150 km on reaalne ka kõndides täis saada. Muidugi ta lootis mind kolmandale kohale aidata, kuid see tundus võimatu, sest Ulvi liikus joostes, mina aga kõndides. Paraku Kaidi lõpetamine andis võimaluse kõndida rohkem kui 150 km täis ja nii ma kolmada koha endale lunastasingi. Ultra on halastamatu. 

Tervitusi sain ka väga arvukalt. Nii armas oli, kuid mõni oli liiga pisarakiskuja ja tekitas tunde, et lähen lapse juurde koju ära ja viskan tossud jalast. Õnneks sain mõttest võitu ja võitlesin edasi.

Viimased 15 sekundit jooksin nii nagu jalad läbi valu võtsid..jess kõik on läbi. Cris tuli õnnitlema ja tundsin, et minu töö on tehtud.

Enne autasustamist istusin mõnusal õuetoolil ja tundsin end kui kuninganna. Käisin esmalt  ka tütart kallistamas ja pisarakraanid lõi lahti. Jõin isegi kohvi ja sõin pirukat. Kõik maitses taevalik. Kas annab enam rahuolevam olla kui ma seal toolil vedeledes olin..ilmselt mitte. 

Ingrid Härm lisas minu blogi fb kommentaariumisse.
Kallistasime tütrega ja mina nutsin rõõmust.
Mida on ultrajooksuks vaja?
  • Tugevat tahtejõudu
  • Korralikke jooksutosse, number või kaks isegi suuremad.
  • Sihikindlust
  • Järjepidevust
  • Vahetusriideid
  • Eelnevad kogemused tulevad kasuks
Geele tarbisin äkki 6-7 kogu jooksu ajal kokku, Enda geelidest jäid kaks alles isegi. Niisutasin joostes end svammiga, sest tundsin kasvavat kehatemperatuuri. Jõin ohtralt vett, kaks topsi coca-colat, näksisin magusaid komme.

Seda kõike on vaja ise kogeda või jälgida, et näha neid rajal tekkivaid mõõnu ja tõuse. Kindlasti oleks veel ja veel kirjutada, sest korraldus oli super, jooksjad super, toitlustus super ja mina ning mind motiveerivad inimesed samuti. Eriline tänu läheb jalatohtritele, kes ikka ja jälle mu jalad liikuvasse seisundisse lappisid.

Aitäh fännidele, aitäh kõigile, kes soovisid head!



Naiste  esikolmik:
Raili Rüütel - 167, 455 km
Ulvi Lond - 161, 444 km
Mina - 153, 329 km

Tasus viimane trenn Ulviga ära. Super naine, kes nii palju oma positsiooni lõpus parandas!

Huvitavat leiab veel SIIT.

esmaspäev, 18. juuli 2016

Mida ma muretsesin selleks, et 24 tundi joosta oleks mugavam?

Esmalt ütlen ära, et see pole üldse mugav, sest see on ikkagi kogu ööpäev jalgel. Selline ärev ja võitlusvalmistunne on sees. Ma isegi ei tea, kas neid asju on päriselt ka vaja, või lihtsalt ostsin, sest targemad kuskil mainisid, et võib vaja minna.

  • Neoonvärvides sokke. No tegelikult ei oleks ju vaja värvilisi, aga see on selline edevusevärk. Ärge siis mu aina rohkem kurja/väsinud/kurba/töökat nägu vaadake, vaid suunake tähelepanu ilusatele sokkidele.
  • Vaseliin. Ei ole kunagi kasutanud aga lugesin ja olen kuulnud, et hõõrdumiste vastu aitab. Vend ütles, et tal spetspulk, mis aitab..eks ma loodan siis heale määrimistööle.
  • Nõel, et vesiville katki teha. Olen 100% kindel, et ma nad lisaks aule ja kuulsusele seal staadionil endale varvastele saada suudan. Vähemalt kannatan ära, seda ma tean vähemalt. Kaotatud varbaküüs poolmaratonil oli palju hullem. Õnneks mägesid distantsil pole ja selle küünedraama ma välistaksin.
  • Plaastrid. Kui toss suudab jala katki siiski teha, siis saan veidi abi.
  • Päevitusjärgne piim. Seda läheb vaja kui on kuumem ilm ja kõrbemisoht. Mõnusalt jahutab keha maha. 
  • Tallad. Leidsin Prismast ja võtsin kaks paari. Äkki säästavad jalataldu, äkki mitte, aga mugavad tunduvad nad küll. 
  • Spordigeelid. Väikseks energialaksuks kui muu enam ei aita. Kui kasutan, siis on näha, et olen pooleldi suremas või tekib suurem magusaisu. 
Mulle ikka hirmsasti meeldib uusi asju proovida. Eks ma ilmselt nutan ja luban mitte kunagi enam joosta peale seda üritust, aga saan end proovile panna ja unustan nagunii hullemad hetked ja lõpuks jääb vaid puhas rõõm ja helged mälestused. Eriti motiveeriv on mõelda ajale, kui mina ükskord vanaemaks saan ja lapselastele oma spordimälestustest räägin.

Annan teada oma kaasaelajatele, et mulle on võimalik saata tervitusi, mille päevajuhid ette loevad, sellekohane link tuleb kodulehe jaotusesse „Online 2016“, seal on ka tulemuste otseülekannete lingid.(http://sportiv.ee/staadionimaraton/)

pühapäev, 17. juuli 2016

Treeningnädal 11.07 - 17.07

11.07
11 tundi ja 58 minutit aktiivset aega.

33 270 sammu ~ 18, 12 km.

5 tundi ja 28 minutit und.
KõhtSelg 40

12.07
8 tundi ja 24 minutit aktiivset aega.

51 797 sammu ~ 44, 21 km.
7 tundi ja 55 minutit und.
Jooks Kambasse ja tagasi. Trives Kambja Tervisejooks 5 km.


13.07
3 tundi ja 4 minutit aktiivset aega.
6586 sammu ~ 3, 91 km.
8 tundi ja 7 minutit und.


14.07

10 tundi ja 11 minutit aktiivset aega.
35 336 sammu ~ 19, 19 km.
Uni 6 tundi ja 43 minutit. 

15.07
10 tundi ja 4 minutit aktiivset aega.
33 612 sammu ~ 17, 65 km.
Uni 3 tundi ja 3 minutit. 


16.07
11 tundi ja 37 minutit aktiivset aega.
33 385 sammu ~ 17, 77 km.
9 tundi ja 44 minutit und.


17.07
9 tundi 17 minutit aktiivset aega.
26 061 sammu ~ 13, 93 km.
4 tundi ja 1 minut und möödunud ööl.


Kokkuvõte: Aktiivset aega nädalas 2 päeva ja 16 tundi. 134, 82 km läbitud. 

Jõudsin pikale jooksule enne Staadionimaratoni, käisin lapsega Tivolis, tegin täistööajaga tööd ja jõudsin korra ka rühmatrenni. Võtsin spordiklubist suvepuhkuse (septembris jälle tegudel) ja täna kella 15.31-st algas minu nädalane puhkus. Võtan vabalt, naudin 24h jooksu ja jagan pärast muljeid. 

Mõnusat suve sooviks!

Käimas on pisike auhinnamäng. Osa saab võtta SIIN.



kolmapäev, 13. juuli 2016

Trives Kambja Tervisejooksu teine etapp ja pikk trenn enne 24h jooksu

12.07.2016 Toimus Kambja Tervisejooksu teine etapp ja otsustasime maratonikoguja Ulvi Lond-iga sinna kohale joosta, sest mis see 17 km ära ei ole meiesugustele hulludele. Bussisõidu hea ilma tõttu välistasime. Tempoks valisime 6:30 kilomeetri kohta. Mõnus oli sörkida ja vestelda erinevatest võistlustest. Mudajooks, koertega jooksud, alasti jooks (Eestis veel pole korraldatud), loomulikult meie lemmik 24h jooks.

Kohale jõudes puhkasime veidi ja võtsime võistlusnumbrid. Mina otsustasin kohe raja ära läbida, kuid lõpus jõudis ka Ulvi juba järgi, seega sel korral oli temal kindlasti parem aeg. Start on avatud 18-20 ja finish kuni 21, seega aega ju on. Seekord oli ring teistpidi ja korra isegi mõtlesin, et olen valele teele sattunud, sest nii niiske oli pinnas ja pidin kuiva kohta jooksuks otsima. Mägedest kõndisin, sest ma ei jaksanud joosta ja kõndides tundus, et saab kiiremini kohale.

Peale jooksu jõime ohtralt vett ja asusime Tartu poole jalutama. Umbes 2 km jalutasime, siis 3 km jooksime. Peagi katsetasime ka harjutust, mis Ulvi oli targematelt ultrajooksjatelt saanud. Iga jooksukilomeetri järel kõndisime 200-300m ja siis tegime seda kümme korda. Koos oli kindlasti kõik palju toredam. Me ei vingunud kordagi. Jooksime kõrvuti ja nautisime kui mõni suurem auto jahedat õhku mööda sõites tõi. Vihmagi oleks võinud rohkem olla, kuid natuke vihmasabinat saime ka.

Vesi oli algusest lõpuni kaasas. Minul oli vesi pisikeses käsipudelis (ma ei mäleta kuidas seda õiged sportlased nimetavad) ja Ulvil olid veepudelid rattasärgi tagataskudes. Lisaraskusega jooks, sest vett kulus minimaalselt.
Pudel
Läbitud sai 39 kilomeetrit mõõdukas tempos (tegelikul tuli maratoni kilometraaž kokku, sest kella panin varem kinni kui kõnd läbi). Ma sain kingituseks ühe pisikese vesivilli varbale ja rinnahoidja hõõrus nahka veidi katki. Igati õpetlik jooks. 24h jooksule võtan kaasa mitmeid paare vahetusriideid ja jalanõusid, kindlasti nõela, et vesiville vajaduse korral tühjaks lasta ning kindlasti vaseliini, et kõikvõimalikud hõõrumised ära hoida.

Rääkisime ka talvisest treeningperioodist. Veebruaris osalesime sellisel väljakutsel, kus oli vaja joosta igapäevaselt kuupäeva numbri järgi kilomeetreid. 1.02 - 1 km, 2.02 - 2 km ja nii edasi. Ulvi oli ainus, kes jõudis lõpuni. Mina oma mäletamise järgi jõudsin 17 või 18 päevani. Siis me veel teineteisega tuttavad polnud. Hea meenutada, et trenni ikka on tehtud sel aastal.

Minu esimene ja viimane pikk trenn oligi siis eile. Enesetunne on hea ja pikamaajooks on nii minu teetassike. Selle tunde nimel tasub joosta. Õnneks olen hoidnud end tagasi ja kui harva joosta väga pikalt, siis on emotsiooni tunduvalt rohkem kui igapäevaselt ainult kilomeetreid jooksmisega kogudes. Jooksen emotsiooni pärast ja muidugi peale jooksu on hea süüa jäätist, käia jaheda duši all ja tunda rõõmu pisikestest asjadest. Ma liigun, mul on võimalus end puhtaks pesta, ma saan süüa ja juua, mul on voodi ja tekk ning padi kus puhata. Igapäevatempos ei pane selliseid pisiasju tähele, kuid peale pikka trenni või võistlust justkui silmad jälle avaneksid...mul on nii palju mille nimel elada.

Trives Kambja Tervisejooksu lehe leiad SIIT.
24h jooksu juhendi leiad SIIT.

Meie trenniretked:
https://flow.polar.com/training/relive/691474453
https://flow.polar.com/training/relive/691475133

Pilte lisan kui neid on olemas juba ja aja panen ka siia postitusse.
Esimesed mõtted kirjas vähemalt.
Ja minu puhkuseni on veel 4 tööpäeva. Juhuu ja 21 juba 24h jooksu nautimas ja uut ja huvitavat kogemust saamas.

5 km ajaga 26:28

pühapäev, 10. juuli 2016

Nädal 4.07-10.07 ja muud juttu

Miks mitte treeningnädal? Sest otsest trenni tegin vaid ühel päeval. Nädalas kuus tööpäeva, sest kasutan kõik võimalikud ajad hetkel lisateenistuse saamiseks. Ilmselt jõuan veel puhkuse ajal mustikaid müügiks korjama.

4.07

9 tundi ja 26 minutit aktiivset aega.

26 726 sammu ~ 12, 24 km.

5.07
7 tundi ja 28 minutit aktiivset aega.

21 161sammu ~ 13, 87 km.
6 tundi ja 12 minutit und.
Katsed ja rühmatrenn peale seda- BodyAttack and Abs.


6.07
11 tundi ja 18 minutit aktiivset aega.
21 464 sammu ~11, 20 km.
4 tundi ja 50 minutit und.


7.07

9 tundi ja 30 minutit aktiivset aega.
28 546 sammu ~ 14, 73 km.
Uni 7 tundi ja 17 minutit. 

8.07
11 tundi ja 4 minutit aktiivset aega.
33 695 sammu ~ 18, 74 km.
Uni 9 tundi ja 48 minutit. 


9.08
10 tundi ja 16 minutit aktiivset aega.
35 990 sammu ~ 19, 82 km.
6 tundi ja 38 minut und.


10.07
9 tundi 27 minutit aktiivset aega.
 29 435 sammu ~ 16 km.
 7 tundi ja 5 minutit möödunud ööl und.


Kokkuvõte: Aktiivset aega nädalas 2 päeva ja 20 tundi. 108,65 km läbitud.


Kõik oli väga kaootiline. Kaks head võimalust läks kahel töökohal töötamise pärast näpust. Soovisin osaleda Fitgamesil ja käia Rakveres ja uurida asja, nimelt HC GYM koostöös Õnnela
Raudsepp´aga otsib Bikini Fitness meeskonda naisi. 14.august on Prismas mu viimane päev, lahkumisavaldus on juba laual. Kuna teen sageli nelja inimese tööd ja saan ühe vaese inimese pisikest palka siis kaotavad nad ühe hea töötaja. 

Peale kehalisi katseid olin väga lootusärev, sest tundus, et pisike võimalus võib olla pääseda kõrgharidusmaailma. Samas olen rahul, et jagasin seda teekonda ka oma blogi Facebooki grupis (
SIIN). See pole üldse häbiasi, kui mõni eesmärk jääb täitmata, vaid kogemus ja minagi loeksin heameelega, et teised on samamoodi inimesed ja kõik ei lähe alati nagu soovitud. Muidugi seda magusam on pääsemine, mida kauem ma kannatama pean. Kurb on see, et endast maksimumi jooksudel anda ei suutnud. Vihmane staadion ja vähenene soojendus..no oma süü, aga järgmisel korral tuleb targem olla. Ultrajooks ja 100m on teineteisest ikka väga kauged alad minu mõtlemise järgi..sel aastal olen peas valmistunud ja rühmatrennidega põhja ladunud just ultra jaoks. Tekkis omamoodi pingelangus. 

Kes mind lähemalt tunneb, siis teab, et ma olen enamus ajast karsklane. Kui siis aastas 2-3 korda midagi lahjemat väikeses koguses. Eile aga tundsin, et ma ei tule oma eluga toime ja õhtul rääkisime sõbraga juttu ja jõime paar siidrit. Uskumatu, kuid ma sain üle pika aja kaua magada ja tunnen end palju värskemana. Nüüd jälle oma põhimõtete juures tagasi ja parastamine ei aita, peab tegutsema! Üldiselt on mul suhe alkoholiga täiskasvanud inimese kohta kummaline. Ma tunnen kohati häbi kui tuttavad oma veinitamistest pilte jagavad ja pidutsemist koos kange alkoholiga normaalseks nähtuseks peavad. Mul on isegi piinlik alkoholi poest osta. 

Peagi läheb ka uude üürikorterisse kolimiseks. Iseseisev naine nagu ma olen, siis otsustasin, et lapsega kahekesi on parem elada. Koos saame teha kõike, mis meeldib. Sügisest algab uus elu ja oleme teineteisele toeks kõiges. Loodetavasti ka rohkem vabu nädalavahetusi ja pühi, sest praegu tunnen end süüdi, et koguaeg tööl pean olema ja sente taga ajama, et paremat elu lubada saaksin. Üks töökoht jääb alles ja loodetavasti saan Tallinnas ühe ägeda koolituse võrra rikkamaks kui nüüd lõpuks ometi elu joonde jookseb. Kui õnn naeratama hakkab, siis üks unistus võib veel täituda selle aasta jooksul.

Tsiteerides Gert Kanterit: "Tuleb oma asja teha, siis tulevad ka tulemused."


Ühel õhtul peale tööd, käisime modellideks.
Fotograaf: http://www.margitpartei.ee/

esmaspäev, 4. juuli 2016

Trenninädal 27.06 - 03.07

27.06
4 tundi ja 56 minutit aktiivset aega.10 559 sammu ~ 6, 12 km.Und 4 tundi ja 39 minutit.
BodyPump

28.06
3 tundi ja 53 minutit aktiivset aega.
12 540 sammu ~ 7, 97 km.
7 tundi ja 35 minutit und.
AquaExpress


29.06
12 tundi ja 15 minutit aktiivset aega.
41 326 sammu ~ 25, 19 km.
7 tundi ja 38 minutit und.
BodyAttack


30.06
10 tundi ja 2 minutit aktiivset aega.
22 595 sammu ~ 11, 83 km.
4 tundi ja 31 minutit und.


1.07
9 tundi ja 24 minutit aktiivset aega.
30 210 sammu ~ 15, 78 km.
Uni 5 tundi ja 55 minutit. 


2.08
7 tundi ja 1 minut aktiivset aega.
11 117 sammu ~ 5, 49 km.
5 tundi ja 55 minut und.


03.07
5 tundi 32 minutit aktiivset aega.
18 840 sammu ~ 14, 47 km.
7 tundi ja 31 minutit möödunud ööl und.
Alajõe Rääbisejooks





Kokkuvõte: Nädalas 2 päeva ja 5 tundi aktiivset aega. 147190 sammu nädala jooksul ja -16205 kcal. Tegin trenni, käisin tööl ja võtsin ka aja maha mõtlemiseks. Nädal sai läbi võistlusega. Endiselt viit trenni nädalasse ei suru, sest ei tunne, et jõuaksin nii palju töö kõrvalt veel liigutada. Homme on kehalised katsed ülikooli ja mul keerab seest. 197 kandideerib ja hetkel eksamitega 24, oh õudust. Pean kogu ihu ja hingega homme kohal olema. Juba siin paanitsesin, et ei leia TÜ Staadionit üles ja tahaks veidi nutta. Hirm on nahas, kuid pean oma parima andma. 

Aastal 2015 oli suvevorm selline:
Osalesin Suveks vormi konkursil ja kahe kuuga sain siis sellise muutuse nagu näha üleval.

Nüüd on vorm järgmine:
Nüüd olen palju rahulolevam endaga ja söön seda, mis maitseb.

Nautige elu!

pühapäev, 3. juuli 2016

2. Alajõe Rääbisejooks

Päev varem läksin maale ja sõin ohtralt mustikaid, maasikaid. Õhtul oli veel grill ja nii ma ägisedes enne kümmet juba telki end magama viskasin. Kohtusin päeval ka endise klassiõega ja saime vestelda põgusalt, peab ju juhust kasutama kui ühte kanti sattumas. Ujusin jões, mis oli kohutavalt külm, aga heaks värskenduseks. Veetsin aktiivselt aega oma lapsega. Kui minust sportlast ei saa tulevikus, siis tema puhul on lootust, sest teeb kõike nii suure huviga ja on asjalik poolehoidja mul.
"Väikse" õega



Tillujooks on ääretult tore. Võiks olla veelgi toredam kui vanemad ei sikutaks lapsi käest või ei hüpitaks kaugemale, et jumala eest laps viimane ei oleks. Meil Gretega oli vahva. Ta jooksis tund enne õiget jooksu juba nii higiseks ennast, et olin isegi päris võhmal temaga sammu pidades. Kõik on võitjad ja ongi tore. Muidugi enne jooksu pidin pikalt juttu rääkima, et laps nõusse saada, et ikka jookseme, mitte et tema on minu süles. Uni oli ka juba vaikselt silmas. Lõpuks ergutasin lausega, et jookseme ära ja siis saab kommi. No kohe oli teine laps ja nõus jooksma. Kohuke oli veel parem kui komm, seega kõik osapooled igati rahul.
Esimene medal, kohuke oli kohe vaja ära süüa.

Mulle kohutavalt meeldib teiste osalejate kohta infot uurida. Marathon100.com ja sportfoto.ee kaudu. Nii saab esikolmikut ennustada. Teadsin, et täna on mul võimalus karikas koju viia, kuid see peaks väga suur eneseületus olema, sest naised on kiired minu vanuseklassis. Õnneks teine koht läks Avinurme ja sellega olin rahul. Tulin neljandaks. Aeg 53:18

Stardis tundsin, et pulss on laes (pulsivöö unustasin lauale, kuid kaasa poleks ta ka aidanud, sest usun, et oleks nii 200-220 löönud välja). Kuumad, higised kehad stardipauku ootamas ja ärevus ka sees. Alustasin koos mehega, kes mind eelmisel jooksul auväärt kolmandaks utsitas. Tundsin, et sel jooksul ei suuda sammu pidada ja jäin maha sörkima. Seekord sai ta ise kolmanda koha ja see sobis mulle ka, tubli mees ja vahva perekond. Ühel hetkel pidin tossupaela siduma ja sel ajal läks suurim konkurent eest ära, peale 5 km püüdsin kinni ja juhtisin ise, paraku rohkemaks polnud võimeline ja pidin tunnistama endiselt teise paremust nii 2-3 km enne lõppu.

Tundsin kuidas nägu ja käsivarred põlevad. Jalad kuumavad. Tubli kolmas tegi hea strateegilise lükke ja jooksis rannaliival paljajalu teise poole. Klapid peas aitasid ka kindlasti tempot hoida. Äkki võtan järgmisel jooksul ka kasutusse muusika, sest ilma toetuseta on ikka jama joosta. Ema, vanaema, õde olid ka kaasas, kuid nad ei ela kaasa nii nagu ma sooviksin. Jalgpalli võivad poole ööni vaadata, kuid omadele ergutust jagada oleks liiga mitteeestlaslik? See selleks, ma saan alati üksi ka hakkama, kuigi raske on. Nukker oli vaatada, kuidas paljudel olid raja ääres toetajad ja löödi plaksu ning mina üksi püüdsin mitte kuumarabandust saada. Juba tulid vastu ka esimesed finishisse jooksjad ja nii lugesingi, et seekord ilmselt seda kaunist poodiumikohta ei tule, pole minu päev. Meele muutis paremaks ka see, et teised jooksjad on nii hoolivad ja mulle ulatati veepudel, et saaksin juua, mul oli halb olla sellest põletavast kuumusest. Poleks pidanud päev varem päikest nii väga võtma.

Õnneks sai tasuta kalasuppi. Ma polnud kunagi julgenud proovida, sest nimetus kalasupp eriti ei kutsu. Kuna peale jooksu olin nälg ise, siis peaks ütlema, et see supp on üks parimatest, mida olen söönud. Ema, vanaema ja tütar ka kiitsid heaks. Õde oli emotsioonitu. Üritasin ka teda jooksma saada või kasvõi käima, kuid ei saanud ikka moositud. Ta oleks oma vanuseklassis laineid löönud ka viimasena, sest osalejaid oli väga vähe.

Auhinnad olid vägevad. Rääbist ja kooki ja karikaid ja loosiauhindu. No väga võimsalt sponsoreeritud.

Peale 10 km jooksu maakontaktis, et kuskil tunda jahedust
Ega poleksid ja oleksid täna ei aita. Päev oli tore ja üks kogemus jälle juures.
Ida- Virumaa heade jooksude sarja Kuld50 arvestuses hoian naiste teist kohta!
Huumorit lõppu: Maalt leidsin naljaka saunamütsi "Sauna Baiker"