pühapäev, 5. juuni 2016

2. ümber Kuremäe kloostri jooks

Ei teagi kust alustada, tuleb üks pikk postitus.

Reedel peale tööpäeva, äikest, paduvihma ja tugevat müristamist sõitsin Tartust vennaga maale. Tuju oli üpris kehv, sest töönädal oli väsitav ja ilm läks ka veel jamaks. Päikest ei saanud, aga sain midagi magusamat. Pikemat aega on olnud mõõnaperiood elus. Teen tööd, näen vaeva ja positiivset tagasisidet või võimalusi kuskil ei avane. Õhtul veel selgus, et ei venna ega ema auto poleks head variandid, et sõita Kuremäele võistlema. Tuli nuputada enne keskkööd plaan number kaks.

Tänu suurepärasele korraldusele sõitsime bussidega sihtkohta. Kõik vajalik oli infolehes kirjas. Ehk sai nii 6 ajal ärgatud ja asjad valmis pandud. Laps käitus ka üllatavalt tublisti, sest talle meeldib väga bussidega sõita. Avinurme-Jõhvi, Jõhvi-Kuremäe, Kuremäe-Jõhvi, Jõhvi-Avinurme ja pühapäeval veel minul Avinurme-Tartu. Viis loksumist.

Hommikul sõin tatraleiba ja kodujuustu. Uus lemmikvesi on Vytautas ja seal leidub palju kasulikke mineraalaineid, (lisaks Prismas soodus hetkel). Peale jooksu kui taas Jõhvis, läksime Ukraina kööki sööma, mina sõin tatart kana guljaššiga ja tütar nokkis minu taldrikult kõik kurgiviilud ära. Poest ostsin lisaks banaani, et tangitud saaksin. Õhtul maal oli praeliha, keedukartulid ja kaste, lisaks erinevaid värskeid salateid. Keeksi sõin ka mõne tüki ja kirsimaiust toorjuustuga.

Grete võistles Tillujooksul ja mina ise 10km distantsil. Esimene tillujooks oli ka minu jaoks uudne kogemus. Püüdsin last mitte tirida ega tekitada stressi. See stardi ootamine oli natukene tüütu, kuid õnneks jooksis ta peaaegu terve aja. Loomulikut hoidis minuga käest kinni, sest tugi on väga oluline. Peale jooksu läks tal veel eriliseks tralliks.."veel joosta, mesimumm, veel joosta" kõlasid pidevalt tema suust. Auhinnaks said kõik lõpetajad Šnikersi šokolaadi ja Muraka spordiklubi kleepsu. Vanaema üks lemmikšokolaade ja enamuse saigi tema endale, sest Grete on nakatatud minu toitumismustriga ja soovis hoopis jogurtit, kasekese kommi oma taskust ja vett. Laps oli kohkunud auhinnarahest ja mina oma emaga lihtsalt õnnelik lapse esimese spordivõistluse läbimise üle.
Autor:Aleksandr Komšin
Peagi saabus ka minu hetk, et joosta. Ütlesin enne jooksu emale, et tund aega läheb umbes. Naudin jooksu. Startisime koos 3km jooksjatega ja seega tundus nii palju naisi võistlemas. Ei mõelnud võidust kordagi ja võtsin eesmärgiks katsetada energiageele, mis ostsin 24h jooksu tarbeks. Mõtlesin, et kõige hullem võib olla kui läheb kõht lahti või pean lõpetama jooksu poole peal. Enne starti võtsin ühe ja kaks pistsin püksivärvli vahele. Veidi peale stardipauku pudenes üks püksisäärest välja, ega midagi, mul pole aega raisata ja sinna ta jäi..teist hoidsin käes kuni saabus 3km silt ja joogijanu. Need olid ülimagusad, aga andsid tõesti energiat juurde ja looduslikud ka väidetavalt. Soetasin nad rattaralli ajal Tartust. Peale lõpuspurti oksendasin kogu kraami välja, seega väga suure pingutuse ajal pole kõige parem valik ilmselt.
Rada oli mäest üles ja alla. Üles oli rohkem kui alla. Pikad sirged tõusud ja vastutuul. Nägin enda ees naist, kes Viivikonnas minust enne lõppu mööda jooksis ja mõtlesin, et seekord ma küll ei jää alla. Möödusin tõusul ja püüdsin vahemaad kasvatada. Peagi olin justkui ihuüksi ja mõtlesin, et aeg on kehv ja isiklikku rekordit ei tule. Siis saabus mõne aja pärast üks mees mu kõrvale ja samm klappis meil hästi. Tunnetasin tuge ja sain sellest lisaenergiat. Vestlesime põgusalt, kuid olin nii keskendunud jooksule, et tänaseks ei mäleta neid sõnavahetusi täpsemalt. Vandusime tuult. Peale joogipunkti jäin end koguma ja temast maha, kuid peagi kui pulss oli alanenud mõtlesin joosta kõrvale tagasi, et koos saaks tempot hoida. Ühel hetkel märkasin üht naist ja mõtlesin, et ah, jooksen ja proovin püüda kinni. Peale 7km silti isegi möödusin ja vaatasin kas on tal jõudu veel minust ette joosta ning tõesti ta jaksas oma tempot hoida ja läks taas ette. Mõelda vaid, kui oleksin teadnud, et ta saab teise koha, siis äkki oleksin varem tempot tõstnud. Samas mu taktika oli hoida jõuvarusid lõpusirgele, et teha imet, kui selleks on vajadus ja etteruttavalt oli küll.

Vaatasin maalilist loodust ja mägedest alla tuisates lasin käed rippu. Tunnetasin loodusjõude ja mõtlesin, et mu süda jääb alatiseks Ida-Virumaale, kuigi elan Tartus. Veel jõudsin mõelda, et teised tartlased võiksid ka bussidega Idavirusse võistlema tulla, saab näha metsa, põldu ja hingata värsket maaõhku. Kasvõi ööbigu öö enne võistlust minu kodumurul telkides ja koos võiksime bussidega seigelda. Need jooksud toovad hinge huvitava rahu.

Enne viimast tõusu ja lõpusirget möödus üks naine minust ja mõtlesin, et mäest üles joostes ei hakka püüdma, vaid säästan jõuvarusid. Jälle oli see mees nagu ilmutus minu kõrval ja plaksutas ja karjus mulle midagi innustavat ning lõpusirgel ma kinni selle naise püüdsin ja stardikoridori jõudsin ning medali ja karika noppisin enese teadmata veel. Ema käest pärisin, et mitmes ma olin..ütles, et kolmas vist. Ma ei uskunud, arvasin, et nii kehva ajaga (51:09) vast 5-7 koht. Hiljem küsisin Rene Kundla käest ja siis jõudis kohale...appi, ma saan  pjedestaalile. Heldimuspisarad tulid silma ja mõte vajus autasustamise juurde. Korraks mõtlesin ka sellele, et äärepealt oleksin olnud number neli ja oh seda ebaõnne. Väga tubli naine, et püüdis kinni ja sai ette korraks, kuid mõõduka jooksu korral suudan lõpusirgel end alati ületada ja seekord jäin peale.
Lõpuspurt
Autor:
Aleksandr Komšin
Viimased meetrid enne lõppu
Autor:
Aleksandr Komšin
Iga võistlus annab mulle nii palju uut. Seekord ei kasutanud kõrvaklappe ja muusikat, kuigi muusikarütmis on kõik mu isiklikud rekordid sündinud. Edaspidigi loobun võistluste ajal kasutamast. Enne võistlust vastavasse meeleollu võin viia end klapid peas, kuid jooksu tuleb nautida. See on nüüdseks kohale jõudnud. Olin päriselt kohal ja see ongi see, mis loeb.

Autasustamine. Laps oli nii põnevil peale esimest auhinnavooru. Ja peale teist etteastet kilkas mitu korda mulle "Lälle Emme!" tõsi, jälle emme oli tubli ja näitas, et vaev ja higi tasub end ära. Uhke tunne oli ja naeratuse pigistasin ka endast välja, sest seda ei juhtu igapäev, et minusugune harrastaja kuhugi kõrgemale kui maa jõuab.


Vanuseklassi number 3!
Autor:Aleksandr Komšin
Absoluutne number 3!
Autor:Aleksandr Komšin
Mis ma endaga koju vedasin?
3 pastakat (mul oli kodus üks pastakas ainult, seega kulub marjaks ära), Kuremäekloostri logoga tass, kanepiseemne leib (Eelistan alati leiba. Suurepärane, et siis esikoht saia sai.), medal, karikas, kaks diplomit, 15GB "Illuka-Ilus iga ilmaga" mälupulk(saan oma pildid ja videod sinna laadida), Illuka valla meene. Super!
Auhinnakraam
Endale lubasin peale jooksu H&M-is käiku, kust täna sain endale punase kleidikese ja uue veepudeli kirjaga "I don´t sweat I sparkle" ja Jõhvist võistluspäeval päikeseprillid (hinnaklassis ~6€). Maal magasin viimase öö telgis ja hommikul tegin päikesetervitust kui välja ronisin. Uskumatu puhkus!

Olgu kogu mu südamest tänatud:
  • Ema, kes hoiab mu last
  • Tütar Grete, kes on mu suurim fänn ja jooksuhull juba praegu kahe ja poolesena.
  • Korraldustiim, kes ei jää alla teistele linnavõistluste korraldajatele
  • Juhuslik jooksumees, kes oli tõeline tugi mu kõrval
  • Kõik kaasvõistlejad, sest teieta ei saaks ka võidust erilist rõõmu tunda
  • Arctic Sport spordiklubi, mis hoiab mind tegusana
  • Prisma, tänu tööle saan ka sportimist endale paremal tasemel lubada. Raske on, kuid see kasvatab tulevasi võitjaid ma loodan.
  • Ekstra motivatsiooni eest Egle Villik
  • BodyAttacki eest Triin Eensaar
Ükskord võidan ma niikuinii!

6 kommentaari:

  1. Ülivägev oled ikka! Kujutan seda head tunnet ette, mis valdas, kui lõpetasid. Kusjuures varem ma ei lugenud eriti jooksublogisid, heal juhul fitnessi teemalisi. Nüüd loen rõõmuga ja huviga ka jooksukaid ja neid emotsioone, eneseanalüüse jne. Mine tea, kaua ma ise viitsin joosta, hetkel nagu viitsin, aga alati on huvitav end kas harida või kui kohe üldse ei saa jutust aru, siis teha nägu, et saan ja ikka läbi lugeda. Teise pilguga vaatan kohe ja loen :) Aga need ületused on ikka vägevad küll ja tubli laps sul! Peaks enda pätu ka kunagi taas kuhugi jooksma viima. Korra on Sügisjooksul tillujooksul käinud, rohkem pole viitsinud trügida. Linnas ju alati metsik rahvamass koos. Selle tõttu ei taha ka ise kunagi võistlema minna. Jooksen üksi, omas tempos ja esialgu võistlen vaid iseeneda vastu. Kuigi tore oleks omada näiteks jooksusõpra, kellega koos kilomeetreid vallutada. Lobisedes läheb aeg kiiremini. Muidugi vahel tahaks üksi ka joosta, oleneb kõik olukorrast ja tujust. Aga nagu ikka panen endale selle süüks, et ma ju kodune, suhtlemisvaegus noh :D Kui tööl käiks ja päev otsa peaks pläkutama, siis heameelega vist jooksekski kas vaikuses ja ükski. Lihtsalt jooskseks...
    Ise armastan muusikaga muidu joosta, hoiab kuidagi tempot paremana ja aeg läheb kiiremini :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, tõeline eduelamus oli.
      Mulle meeldib lugeda ka just selliseid emotsionaalseid postitusi spordist. Kõik tillud olid tublid ja vahva on see, et veel ei ole seda suurt võistlusmomenti vaid puhas jooksurõõm. Ma võiksin vabalt jooksusõber olla kui vaid lähemal teineteisele elaksime. Ma ka armastan muusikaga joosta, kuid klapid peas jääb sageli sellistest kaunitest hetkedest ja vaadetest ilma kui süveneda muusikasse ja rütmijooksule. Rekorditeks on muusika ikka väga innustav, kuid siis jääb ürituse üldist emotsiooni vähemaks, vähemalt minul. :D

      Kustuta
  2. Suurepärane saavutus! Kogu jooks nii vahvalt sõnadesse pandud, et elasin lugedes nagu päris võistlusele kaasa! =)

    VastaKustuta
  3. Jeee, tubli oled! Mul nii hea meel, et kohe silmad läksid kalkvele. :)

    VastaKustuta