kolmapäev, 21. detsember 2016

Loba

Viimane pikem jooks oli 3.detsember ja läbitud sai 18 km. Peale seda olin Grete nohu-köha tõttu hoolduslehel peaaegu kaks nädalat ja liikusin selle aja jooksul paar korda poodi ning arstivisiitidele. Jäin esimestel päevadel magama nii, et pisarad voolasid mööda põski. Tundsin, et ei saagi enam "oma asja ajada". Samas see sunnitud tubane eluviis tegi päris korralikult selgeks, et ma ei saa ega tohi end teiste harrastussportlastega võrrelda. Lugesin ikka, et kes läbis mitu maratoni sellel ajal, kes tegi pikki jookse, kes rügas jõusaalis, kes toitus ideaalselt ja saavutas märkimisväärse vormi. Vaatlesin seda postitustemöllu kõrvalt ja hakkas veidi imelik. Ma ju ei tee nii palju, ma olen nii tavaline. Ma küpsetasin lapsega piparkooke vähemalt kolm korda selle aja jooksul, vaatasime koos raamatuid ja ladusime klotse, pühkisin nohust nina ega pidanud kuhugi kiirustama. Nüüd kui mul oleks võimalik käia ka jooksmas pole aga seda õiget tunnet. Tõsi küll, et paar päeva täitsa oli "tahan joosta tunne"olemas, nimelt reedel ja laupäeval pisikeste jooksude näol. Kuid peale tubast eluviisi on 9 tundi tööl liigutada praegusel pimedal ajal rohkem kui küll. Üritasin isegi kell 4 ärgata ja kell 20 uinuda, kuid see plaan ei edenenud nagu kogemusest õppisin.

Muidugi on praegu hea aeg laduda korralik põhi ja aina paremaks muutuda, kuid mul ei ole millegipärast kiiret enam. Ehk see jõuluaeg ning varahommikused mõtteminutid on aidanud veidi endas selgust leida. Olen mõistnud, et tegelikult on mul ju kõik oluline olemas. Eriti kui jälgida jõuluaegseid heategevussaateid, siis tekib endal tunne, et miks ma ometi virisen nii tühiste asjade pärast. Mul on ema, mul on isegi vanaema ja õde ning vend. Mu lapsel on lasteaiakoht, mul on töökoht, üürikodu, ma tulen ise toime oma igakuiste tulude ja kulude planeerimisega, enamasti oleme terved, ma sain sel aastal oma suure unistuse täide viia heade inimeste abiga. Jah, ma ei saa endale kõiki ilusaid asju lubada, kuid samas asjad ei tekita minus seda erilist sära ja vaimustustunnet. Asjad on asjad. Jalutasin sõbrannaga ja tema vaimustus ühest mööduvast autost, ma ei saa siiani aru mida on masinates nii erilist, et õhinasse sattuda. Eks see kõik näitab kui erinevaid inimesi on olemas.

Kõlab kui tobe uue aasta lubadus, kuid jaanuarist vean end jooksurajale tagasi. Esialgne eesmärk sai ootamatult kiiresti täidetud ja nüüd on vaja uut sihti kuhu poole treenida. Seni aga pean sisemisi võitlusi endaga ja püüan aru saada miks ma mida teen. Ideaalis sooviksin vaba suve ja võtaks söestumiseni päikest, käiks ujumas, metsas, maakodudes ja lihtsalt oleks. Kuid reaalsus koputab ja tuleb tegutseda ning otsustada mida ma päriselt tahan. Mis on selle kõige hind?

Selle kõigega tahan ma öelda, et praegu on hea aeg, et pidada monolooge. Mina sõidan jõuludeks koju ja veedan aega nendega, kes on kõige olulisemad. Ema juba ütles, et küll ma jälle jooksma lähen, kuid arvan, et on õige aeg, et päriselt kohal olla. Hobid jäävad parimal juhul surmani, kuid inimesi tagasi tuua ei saa, seega tuleb väärtustada hetki koos kallitega kuniks neid on.
Viide

teisipäev, 6. detsember 2016

Lubadused aastaks 2017

  • Hoian jooksurõõmu. Jaanuarist taas jooksukava järgi treenimas.
  • Tegelen toitumisega, sest laiskus on juba enese eest põgenemiseks muutunud.
  • 2 ultrajooksu.
  • Nutan vähem.
  • Ei muretse asjade pärast, mida muuta ei saa.
  • Hindan end rohkem.
  • Püüan olla avatum. 
Eks selgub, kas lubadused saavad täidetud.

laupäev, 3. detsember 2016

Kas lubadused aastaks 2016 said täidetud?

Minu lubadused aastaks 2016 olid järgmised:
  • "Uuel aastal hakkan koguma jooksukilomeetreid. Kui juba valgem aeg, siis proovida vormi paranedes ka linnast maale jooksu. Tartu-Avinurme." Linnast maale ei jooksnud, kuid kaks 24h jooksu said läbitud. Oli positiivne jooksuaasta ja kõik isiklikud rekordid said parandatud.
  • "Jõuan rohkem treenima välijõusaali." Paar korda jõudsin, kuid see piirnes rohkem jooksujärgse venitusega. Käisin spordiklubis mõned kuud enne täielikku jooksuhullust.
  • "Saan sõbraks toitumiskavaga ja kaalu alanedes ka kiirus suureneb natuke." Ei, ei, ei! No kuidagi ei läinud toitumine, selles osas olin laisk. Sageli on toit ainuke asi, mis lohutab. Ehk peaks sunniviisiliselt kohvi tarbima hakkama, et kuskilt kiiret energiat ammutada? Pole vist eriti hea mõte. Tegelikult kevadeks võiks kergem olla küll, kuid toitumiskava ilmselt mängu ei võta. Eks näis kas järgmisel aastal läheb selles osas paremini.
  • "Püüan võimalusel võtta osa Tartus toimuvatest jooksupidudest." Üks sarjake sai läbitud, seega võin öelda, et õnnestus.
  • "Keskendun rohkem positiivsele ja vingun vähem. Teadagi tõmbab negatiivne mõtlemine (kirjutamine) negatiivset veel rohkem ligi. Positiivsed mõtted, motiveerivad kirjutised ja kõik hakkab taas aina paremini minema, halamist on nii endal kui lugejatel tüütu pidevalt jälgida. " Ma ikka ei muutu, vingun endiselt. Vähemalt suutsin ka positiivset leida.
  • "Raskel ajal parem ootan selle möödumist ja püüan edaspidi sellest mitte nii suurt numbrit teha. Küll läheb paremaks." Ootamisest midagi ei muutu, peab tegutsema. Tegutsesin ja muutus. Mõnel hetkel tundub, et hullemaks, kuid enamasti on rahu hinges.
  • "Osalen vähemalt viiel järgmisel aastal toimuval jooksul." No välja tuli 15, seega suur eneseületus sai tehtud.
  • "Olen õnnelik kui pereliikmed on terved ja katus pea kohal." Kahjuks sel aastal on Grete väga tihti nohune ja jälle olengi hoolduslehel. Sünnipäevamelu, üks jõulupidu jäävad ära ja minu jooksudega on lood kehvad. Jaanuarist alustan uuesti jooksukavaga, kuid sel kuul püüan kuidagi oma eluga hakkama saada ja teha kõike nii nagu jõuan ajaliselt. Üürikodu on olemas.
Üldjoontes oli aasta täis muutuseid ja rohket arengut. Üritasin anda ülevaate oma läbitud jooksudest ja sain ohtralt tagasisidet. Inspireerin ja lähen väga korda inimestele, keda ma isegi lähemalt ei tunne. Lugejakirju on tore saada, kiita olen saanud ja tublidest võiksin ehitada endale elumaja lausa. Ebameeldivad anonüümsed pole siia jõudnud õnneks.

Järgmise aasta lubadused pole veel välja mõeldud, kuid ilmselt lähiajal tuleks nad kirja panna, et järgmise aasta lõpul saaks endale taas näpuga näidata. 

kolmapäev, 30. november 2016

Spordimeditsiiniline terviseuuring ja veidi muud juttu

Seekord liikusin Tartu Ülikooli Kliinkumi juba eelteadmistega. Täitsin lehe, kus asusid erinevad jah/ei küsimused ja selgitused saab eraldi reale lisada. Andsin vereproovi (kõik tulemused saan ilmselt reedel meilile ja lisan siia postitusse kui midagi head/halba kajastub), siis suundusin kaaluma/mõõtma, hingama ja oligi aeg pikali visata ja juhtmed külge saada. Seekord sain väga mõnusalt suurel lindil joosta ja mask oli ka palju parem. Ehk oleks isegi veidi end veel kauem pigistanud ja edasi jooksnud, kuid miski ütles peas, et aitab küll ja lõpetasin testi.

Treeningtunde on nädalas 3-6.


Pikkus 162 cm sel korral (eelmisel mõõdeti 163,1 cm) 
Kaal täna 57,7 kg (eelmisel aastal 55,6 kg)
Kehamassiindeks 22
Rasvkoe % on 23,9 seega on kõik väga normaalne. (Eelmisel korral 17,9% alakaalu ülemisel piiril) 
Käte jõud:
Parem käsi 36 kg (varem 37 kg)Vasak käsi 32 kg (varem 35 kg)

Kopsumaht on ilusti 4,1l/103% (varem 3,6l /90%) eeldatavast ja väljahingatav õhk 3,3l/93% eeldatavast. Väljahingatava õhu näit on ikka madal, kuid arst arvas, et rinnalihaseid treenides võib asi paraneda. 

Pulsist:
Pulss rahuolekus enne koormust lamades 50l/min (varem 67l/min). Maksimaalne pulss koormusel 191l/min-97% eeldatavast ealisest maksimumist. Pulsi tõus koormusel ja taastumine peale koormust normis. 

Numbreid:
VO2 max: 46,3 ml/min/kg 
VE max: 91,6 l/min
Aeroobne lävi: 154
Anaeroobne lävi: 176
Kehaline töövõime (PWC170): 2,8W/kg, hea
Koormustaluvus: 3,3W/kg, hea


Soovitused:
Soovitatud aeroobsed treeningud pulsil kuni 154, intensiivsemad treeningud pulsil kuni 172


Aasta tagasi olid minu põhjaks rühmatreeningud ja sage BodyPump kindlasti muutis käsi kõvasti tugevamaks. Praegu on ainult mõned kätekõverdused ja nii palju kui tööl igapäevaselt tõstmist on. Hooaeg on läbi ja võtan ka toitumisega vabalt. Kilode pärast ei muretse, kõik on normis. Ehk kevadeks võiks kergem olla, kuid praegu (sel aastal) oma pead sellega ei vaeva. Koormust talusin 2:35 minutit kauem kui eelmisel aastal! Kehaline töövõime on jäänud samaks. Ühesõnaga normaalne! Mitte midagi erilist, oma higi, vaev ja pisarad ning pisikesed arenemismärgid. Oma nõrgad kohad on ka, kuid kõike korraga on liiga palju soovida. Võiks ju taas rühmatrennidele rõhku panna, kuid ajaliselt pole võimalik neid mahutada, sest tööl peab ka käima. Eelkõige jooksud. 

Vereproovi tulemus:

Hemogramm koos leukogrammiga, mikroelemendid (kaalium, naatrium, kaltsium, magneesium), uurea, kreatiin kinaas (CK), rauavarud (ferritiin, Transferrni lahustuvad retseptorid) normis.


D-vitamiin alla normi. Arsti soovitus võtta D-vitamiini toidulisandina 50 mikrogrammi päevas.



See on positiivne, et enamus on normis. Eriti hea on see, et rauavarud on normis. Kindlasti oli oma roll sel aastal Oriflame Wellness vitamiinidel, mis kõike toetasid, kuid D-vitamiini peaksin tunduvalt rohkem tarbima. Arvasin, et 24h jooksud on oma karmid jälje jätnud, kuid pole üldse nii kurvad lood kui esialgu arvasin. Eks neid hirmujutte olen siit-sealt kuulnud, et rikun tervist ja isegi kui tunne on normaalne, siis vereproovid võivad paljastada tegeliku seisu. Hea on teada, et minuga on kõik korras. 

Leidsin Internetiavarustest ja viimasel ajal on järjest enam selliseid vabandusi, mitte küll hommikul kuid õhtuti. Vabandused sõbrad!


Tunnen, et olen jäänud vanaks, ei jõua enam poole ööni üleval olla. Uni on oluline ja 21-22 magama jääda on täiesti okei viimasel ajal. Sellepärast ei jõuagi suhelda ega blogida nii tihti kui tahaks. 



Väsimus on peal ja püüan kuidagi selle raske perioodi üle hingata.



Meenus selline laul seda postitust kirjutades:
"Kui tunnen, et liigud elus tagasi
Sa pinguta rohkem jõuad edasi
Ja kõik kord muutub
Paremaks veel kui oskad soovida
Ja lootusetust aina eirata
Ennast muuta

Pole kõik nii lihtne kuis näib

Meeldib või ei, elu edasi käib
Lootusetus saab endale kõik
Kui oled nõrk, kuulub temale võim (Tanel Padar & The Sun - Lootusetus)"

neljapäev, 24. november 2016

Minu lugu

3.augustil aastal 2014 alustasin blogimist ja kirjutasin järgmised read: 

"Ma võin neid treeningvideoid nii palju vaadata, aga ikka midagi ei muutu!" Elukaaslane kuulis seda lauset minu suust ja kirjutas paberile üles (ise muigas). Järjekordselt olin end unustanud teiste saavutusi jälgima, seejuures pikutasin diivanil ja kommenteerisin, et pole üldse rasked harjutused. Läks ikka mitu nädalat, et otsusele jõuda mida enesega teha. Jalutada, keerutada graatsiakettal, teha harjutusi kõhule-seljale, teha kõike korraga? Nii ma siis tegingi ühel päeval ühte videot järgi, jätsin pooleli, võtsin uue ja kõik taas kordus- polegi nii lihtne, või mis? Kujutan ette, et paljud ilusast ja tervest kehast unistajad on samasuguses olukorras olnud. Arvatavasti pole inimest, kes oma elu jooksul poleks kasutanud taolist väljendit: "Küll homme teen, homme on parem päev."  Algusesse tagasi minnes vastan iseendale:"Loomulikult ei muutu midagi pelgalt vaatamisest, nende videote järgi peab järjepidevalt end liigutama, siis on ka arengut näha." Tänu selle lause kirjapanemisele ja igapäevasele nägemisele ma end muutma hakkasingi. 

Mul sündis imearmas tütar 2013 aasta detsembris. Haiglast koju jõudes kaalusin 75 kg. Olen 163 cm pikk ja stabiilselt 60 kg kaalunud. Alustasin jalutamisega, alguses 3 km, siis 5 km ja parimatel päevadel 12 km. Suur motivaator oli endomondo.com, kuhu sain lisada enda kilomeetrid ja aja. Osalesin ka erinevates väljakutsetes, kes kärutab jaanuaris kõige rohkem ja muud sarnased. Võtsin eesmärgiks käia veebruaris iga päev 10 km. Toitumist ma ei muutnud. Umbes kolme kuuga jõudsin kaalunumbrini 65. Lisaks hakkasin tegema kükitrenni, kõhulihaste väljakutseid. Kaal seisis. Jalutamine jäi erinevatel põhjustel soiku ja otsisin pidevalt vabandusi. Talve jooksul läks katki kaks paari saapaid, kannad olid tihti villis. Jope oli suur, pükstele pidin vöö peale panema. Siiski ma ei andnud alla...

Otsisin uusi ja huvitavaid lahendusi, et koduselt treenida. Insanity on Ameerikast pärit treeningprogramm. Eesmärgiks on rasvaprotsendi vähendamine ja vastupidavuse treenimine. Insanity näeb ette, et treenitakse 6 korda nädalas ja üks päev nädalas on puhkamiseks. Üks treeningutest nädalas on vähem intensiivne, kus siis tehakse rohkem venitusi ja staatilisemaid harjutusi. Insanityl on oma kindel kava ja igale päevale vastab teatud harjutuste seeriad, mida läbitakse. Keskmiselt on treening umbes 45 minutit pikk. Tegu on intensiivse kardiotreeninguga, mis väga hästi treenib ka vastupidavust. Sisaldab enamjaolt jooksmist ja hüppeid. Iga treening algab soojendusega, mida tehakse läbi kokku 3 korda, seejärel on kerge venitus ja siis hakkab päris treening pihta. Iga kahe nädala tagant toimub ka Fit test, mis on heaks võrdluseks ja tõendiks, et areng toimub. Tegin programmi 7nädalat, kestis tegelikult 9nädalat. Siiski jõudsin selle karglemise abil oma soovitud kaaluni, mis oli sel ajal 55 kg. Alguses oli ikka väga raske, sest vastupidavust ei olnud ja kõik liigutused tundusid kohmakad. Lisaks pidin trenni planeerima tütre uneaja järgi. Kõik on võimalik, tuleb vaid ise järjepidev olla.


Kirjutasin motiveerivaid postitusi endale ja sain aina hoogu juurde.

Näiteks 14.august 2014 soovitasin:

  • Leia jalutuskaaslane!
    Koos läheb aeg kiiremini ja märkamatult läbitakse tavapärasest pikem teekond.Lisaboonusena saab lobiseda muredest, rõõmudest. Sageli on lihtne end alt vedada, lubada küll homme...Teist inimest on juba keerulisem ootama jätta, sest lubadusi tuleb reeglina täita.  
  • Lepi kokku kohtumispaik ja kellaaeg!
    Kõige lihtsam on kohtumispaigaks valida tuttav koht (park, kauplus, bussipeatus jne). Kellaaeg peaks sobituma päevaplaanidega. Kindlasti soovitan jätta ka teineteisele telefoninumbrid, et saaks muutuste korral (paduvihm, torm vms) teavitada.
  • Märgi üles!
    Näiteks kui on sooviks kehakaalu langetada, siis kirjutada üles kaalunumbrid ja nädala/kuu lõpus teha korduskaalumine. Iga kulutatud gramm tõstab motivatsiooni, kuid koheseid tulemusi ei pruugi tulla, sellisel juhul on parim end mõõta ja sentimeetreid võrrelda enne ja pärast. Enesetunne paraneb nähes imepisikesi muutusi ja tekib tahe edasi pingutada.
  • Liiguta igapäevaselt!
    Vaadates väljakutseid tekib paljudel hirm, sest lõpp on ju päris ehmatav (näiteks 200 kõhulihast). Soovitan teha hommikul, lõunal ja õhtul natukene, mitte punnitada ühekorraga teha ja hiljem loobuda. Kui kõiki ei jõua, tee pooled, tuleb kasuks ikka. 
  • Leia head, mitte vead!
    Mõtle positiivselt. Keskendu rõõmule, headusele, hoolimisele. Ürita näha teiste ja ka enda kordaminekuid. Rahulolematus ei muuda midagi paremaks ja süvendab negatiivseid tundeid. Kõik saab alguse enda mõtlemisest!
Meeldetuletus:
  • Tarbi vett! Otsi veepudel üles ja näksimiste asemel joo vett.
  • Jaluta! Isegi pool tundi on kasuks.
  • Alusta täna! Mitte homme või ülehomme või järgmisel esmaspäeval.
  • Ära otsi vabandusi! Otsi võimalusi.
  • Tunne liikumisest rõõmu! Kohusetundest liikumine ei anna positiivset laengut.
Panen väikse motivatsioonipildi. Pildil olevad püksid ostsin, et peale sünnitust oleks hea jalutamas käia. Haiglast tulles jäi puudu 10cm, et nööp/lukk kinni saada. Suurusest L sai S.

14.jaanuaril 2015 olin kirjutanud, et käisin rühmatreeningutes ja andsin omapoolse hinnangu. Fitlifes sain palju uusi kogemusi. Õppisin harjutuste tehnikat ja kindlasti sealne ringtreening andis väga palju võhma ja pidev areng enesekindlust juurde.

Toitusin sel ajal vahelduva eduga toitumiskava järgi ja tahtsin hirmsasti 55 kg pealt 50 kg-le jõuda. Täna mõtlen, et ogaraks ka ei tasu minna. Hetkel 57-58 kg ja üldse ei kurda, külm aeg ka.

22. märts 2015 jooksin lihtsalt niisama 23 km. "Ärkasin mõttega, et peaks midagi põnevat tegema.
Kõige raskemad kilomeetrid algasid kui 19 km oli täis. Jalad tundusid nagu tsemendiämbris, sest neid jäsemeid edasi vedada oli päris keeruline. Lihased olid rasked ja tempo hakkas ära vajuma. Esimesed 10km jooksin mp3 saatel, kuid siis sai jõuallikas tühjaks ja lasin edasi loodushäälte (loe: automüra) saatel. Teisi jooksjaid oli üllatavalt palju, lugesin kokku kümme ja nende seas oli nii noori kui vanu, erineva treenitustaseme ning kehatüübiga. Positiivne algus päevale igatahes. Kahel korral kohendasin tossupaelu ja lisaks võitlesin tõusude ning tuulega."

Milline ma enne lapse sündi välja nägin? Umbes selline nagu aastal 2012
Siis ma jaurasin oma tervislikust toitumisest ega saanud päris täpselt ise ka aru mida kõike mul vaja on saavutada. Oli vajadus olla keegi. Läbisin isegi esimest korda maratoni, kuid hing ei andnud rahu. 

Mõnda aega ei kirjutanud ja märtsis 2016 liitusin Arctic Sport klubiga, kus käisin taas rühmatreeningutes. Liikusin tagasi ka juurte juurde ja tahtsin osaleda Ida-Virumaa heade jooksude sarjas. Sealt kõik hakkas lumepallina veerema ja täna olen Eesti naiste rekordiomanik 24h jooksus. Ma vist peaksin seda igal hommikul peegli ees ütlema, sest siis tuleb kohe uhke tunne, isegi kirjutades on vägev, sest ei tea kauaks minu nimi seal kõige kõrgemal püsib.
Täna hommikul oli seis selline. Loomulikult tume riietus ilustab olukorda, kuid võin olla rahul endaga
Pisikestest sammudest võivad väga suured asjad sündida. Loomulikult oleks saanud veel pikem see postitus, kuid uni hakkab vaikselt tulema ja kuna mäluga on mul nagu ikka, siis otsisin endisest blogist ja kopeerisin siia selliseid innustavaid lõike. Ehk annab jõudu!

pühapäev, 20. november 2016

Toitumisest, minu kahest poolest ja tahaks kooli minna, aga..

Just täna on õige aeg alustada! Usun, et paljud mõtlevad ühel hetkel, et miks varem oma hobiga tegelema ei hakanud..oleks ju areng juba oluliselt uhkem. Kui otse ei saa, siis saab ringiga või uuesti ja uuesti katsetades. Mina olen selles etapis, kus tuleks oma toitumine jälle korda saada. Teoorias on paljud targad, kuid praktikas enamus neist peidavad kätega silmi ja lähevad suhu ka toiduained, mis just kehale kvaliteetkütuseks pole.

Paaril hommikul on jäänud hommikusöök üldse söömata ja näljane mina on väga kuri. Mõtlen õelaid mõtteid ja kõik teised on minu hädades süüdi. Peale lõunasööki on juba tuju hoopis teine. Loomulikult näljasena tulevad ka emotsiooniostud ja magus-magus-magus. Tuleb karbimajandus tööle tekitada ja mitte peituda selle taha, et jõuan trenni teha, seega on kõik hästi ja sööngi mida iganes soovin. Natukene võiks ju oma emotsioone kontrollida ja hea toiduga tulevad ka head mõtted.

Eile poes käies vaatasin kassajärjekorras oma ostukorvi sisu ja mõtlesin, et ma pole normaalne. Pool korvist oli magus, poolfabrikaadid, teine osa oli korralik toit, mis täidab kõhu ja annab pikemaks ajaks energiat. Minus võitlevad pidevalt hea ja halb pool ning see väljendub igapäevaselt kui end analüüsida.

Üks osa minust sööks diivanil krõpse, jooks karastusjooke, limpsiks jäätist ja vaataks filme. Mõtleks milleks tõmmelda, puhkaks, oleks ja lülituks üldse kõigest ja kõigist välja. Magaks 12 tundi järjest kui vaid und oleks. Selline täiesti laisk ja tundetu pool minust.

Teine osa ärkab igal hommikul ja tahab maailma vallutada. Kõik peab olema raamides. Pean andma endast nii palju kui võimalik. Pean olema endale, lapsele eeskujuks ja tegutsema eesmärkide nimel. Puhkus on nõrkadele. Kui ei jõua, siis surun edasi end ja teen kõik ära. Pole kohta allaandmisele. Täis tahtejõudu, meeletut võitlusvalmidust ja suuri unistusi.

Tööl on ka palju kordi tulnud pähe, et miks mina pean raskeid asju vedama või tegema tööd, mille eest teised naised põgenevad. Enam ei taha enda pead sellega vaevata, minu tagasiside on edastatud ja eks ma olen see "elupäästja". Vähemalt ühel ilusal päeval ma pääsen ja teen tööd mida armastan. Seoses sellega meenus, et homme on jälle esmaspäev. Samas äkki ma just tänu tööle olengi nii sitkeks arenenud.

Olen väsinud pidevast näitlemisest. Õdegi on öelnud, et olen mõnel jooksupildil või videos täiesti võlts. Esialgu vaidlesin vastu, kuid oma iva on jutus olemas. Ma ei saa olla see, kes ma olen, sest ma ei saa erinevatel põhjustel tegeleda sellega, mis mind elavana hoiaks. Järjest enam mõtlen ka sellele, et ehk tuleb see suur ohverdus tuua ja kolm aastat olla nädalavahetuseema oma tütrele. Õnneks on mul suurepärane tugivõrgustik ema, vanaema ja õe, venna näol olemas. Tartu Ülikool ja kehaline kasvatus ning sport on juba neli aastat mu silmapiiril olnud. Ma isegi ei tea, kas suvel uuesti proovida sisseastumiskatseid sooritada või treenida, areneda ja oodata aega kui tütar juba suurem.

Egoistlik oleks oma soove täita pidevalt, kuid samas tulevik oleks veidi helgem. Keerulised valikud.

laupäev, 19. november 2016

Novembrijooks 2016

Registreerisin  end viimasele GORUNTARTU sarja etapile ja asusin otsima, et milliste bussidega Kvissentali saab. Kahe bussiga sain kohale.

Eile õhtul tegin võistluseelse trenni 3 km rahuliku jooksu, võimlemine-harjutused, 3 km lõdvestuseks ja kiirenduste ajal oli maksimaalseks kiiruseks 3:01 min/km. Tundus, et hakkan vaikselt jälle arenema. Eks see taastumisaeg on keeruline, sest tahaks ju jälle näha sörkjooksu 5:30 tempos, kuid tuleb veel rahulikult tiksuda pulsi järgi.

Hommikul ärgates olid endiselt puusad kanged. Tegin puusaringe, tegin kükke, venitasin, kuid ikka oli kuidagi kinnine tunne. Sõin kamapalle ja piparkooke, sest pudruisu polnud. Kuidagi üldse polnud tunnet, et tahaks liikuda kaugemale voodist. Kuna olin aga endale lubanud ja juba osalustasu tasunud, siis vedasin end õue ja tegin selle 5 km jooksu ära. Mida teeb üks ultrajooksja seal? Huumoriga soojendust ilmselt.

Isegi jopega oli külm olla, jõudsin juba kell 10 kohale, start oli 12 ja värisesin kuni oma soojendusjooksuni. Peale 3 km sörki, võimlemist ja sääre-ja põlvetõstejooksusi ning kolme kiirendust oli juba hoopis teine tunne sees. Tegin oma tüüpilise vea, mida teen peaaegu igal jooksul...jätsin liiga palju riideid selga, sest olen külmavares. Stardis oli endiselt soe ja selline mugavustsoon, mis ei vii kuhugi. Kuna olen tiksunud nii 6:30 min/km ja peale, siis arvasin, et täna ka midagi kiiremat ei tule...24h jooksust pole veel kuud aegagi möödas. Siiski tekkis tore võistlustunne ja läksin massiga kaasa. Eile veel mõtlesin, et kui saaks ühe minuti parandada oma 25:10 aega, siis oleks ideaalne. Vaatasin, et 4:50 min/km oleks hea tempo mida hoida kui jalad oskavad nii kiiresti liikuda veel. Jooksuseltskond liikus ja liikusin ise kaasa ning läks isegi paremini kui lootsin.

Lugesin Margiti blogist, et seal on tõus ja enne seda otsustasin hoida sellist stabiilset tempot, et mitte tõusu ajaks juba läbi olla. Jätkasin mõistlikult ja sain oma ihaldatud uue isikliku rekordi veel viimase selle aasta võistlusjooksuga kätte.

Panin minuti varem juba aja jooksma pulsikellal.
Keskmine pulss 179 l/min
Maksimaalne pulss 193 l/min
Keskmine kiirus 4:52 min/km
Maksimaalne kiirus 3:23 min/km

Oskan järjest enam oma jõuvarusid jagada.

5 km ajaga 23:24
282 võistlejast 114
Naistest 19
Naiste vanuseklassi 7
Peale jooksu jõin-sõin ja tegin venitusosa kaasa. Vaatasin ka autasustamist ning mõtlesin, et huvitav kas ma kunagi ka sellistel võistlustel võin poodiumile pääseda. Kui mitte varem, siis ehk seenioride vanuseklassis, kui konkurentsi on vähem.

Eratreeningu toredad trennikaaslased olid ka stardis ning teretasime. Nii hea on vaadata kuidas inimesed säravad. Loodan, et saan ka ühel kaunil päeval naeratus näol stardis olla ja positiivselt mõjuda, mitte lasta tööl-kodul ja pideval planeerimisel kuklas tiksuda. Valem on ju tegelikult lihtne:"Tee asju, mille vastu tunned kirge ja arene, naudi ja kulge!"
Kõik rekordid endale püstitatud, järgmisel hooajal läheb keeruliseks
Nüüd ootan oma koormustestile minekut ja peale seda saan juba uue aasta jooksud ka paika panna.

reede, 11. november 2016

Minu esimene jooksutrenn rühmaga

Kõik algas sellest, et sain kirja treenerilt nimega Hasso Paap. Kutsuti tutvuma trenniga, kuna aga olin Prantsusmaa EM-iks valmistumas, siis esialgu ei süvenenud pakutavasse. Nüüd kui juba mõned jooksud on tehtud ja enesetunne värskem, siis otsustasin võimalusest kinni haarata ja proovima minna. Muidugi lapsele õigeks ajaks hoidjat oli keeruline saada, kuid õnneks möödunud neljapäeval kõik klappis.

Esimese asjana otsisin kirja uuesti välja, siis lugesin Eratreening.ee leheküljelt hinnangud ja treeneri õpingud, saavutused läbi. Sain kindluse, et võiks proovima minna küll.

Ühistreeningud toimuvad esmaspäeviti ja neljapäeviti algusega kell 18.00. Novembris toimuvad mõlemad treeningud siseruumis (A le Coq spordihoones). Asukoht on minu jaoks ideaalne ja mingit ekstra bussisõitu ette ei pidanud võtma.

Kui tavaliselt rühmatrennides (Les Mills) on esimesel korral väga kohmetu olla, siis seal võeti juba riietusruumis täitsa omaks ja räägiti, et milliseid treeninguid on tehtud. Usun, et selline pisikene seltskond sobiks paljudele algajatele (sel päeval oli kohal 5 treenijat + treener). Harjutused näidati ette ja jooksud olid rahulikud sel korral. Kerelihased said treenitud. Kodus üksi tehes kindlasti sellist toredat rühmatunnet ei teki. Kõik olid äärmiselt sõbralikud ja ka nali ei puudunud asja juurest.

Olen rahul, et katsetamas käisin ja soovitan teistelgi minna. Kindlasti lähen veel vahelduseks koos teiste omasugustega liikuma. Koos on ikka palju kergem ja aeg läheb väga kiiresti.

Kui üksi ei julge minna, siis võib ka sõbra/sõbranna kaasa võtta ja minna tutvuma.

Facebookis leht Eratreening OÜ
Koduleht Eratreening.ee

pühapäev, 6. november 2016

Jooksuaasta kokkuvõte 2016

Siit see tuleb, 15 jooksuüritust, 1 kogemus korraldamisel, mitmeid rekordeid, imeline areng ja võit iseenda üle.

Kõik sai alguse 9. aprill Tartu Parkmetsa jooksuga, mis oli 7 km pikk ja ajaks tuli 34:35, esimene rekord, sest varem polnud 7 km pikkusel distantsil võistelnud. Sportfotost pilte vaadates tundub, et väsinud ja mossis olin.

17. aprill oli Viivikonna elamusjooks läbisin 10 km ajaga 52:47, kus osalesin haigena ja tutvusin Ida-Virumaaga. Sain kirja oma esimese etapi Heade jooksude sarjas.

4. juuni toimus minu jooksuajaloos murrang, nimelt toimus 2. ümber Kuremäe kloostri jooks. Grete osales oma esimesel tillujooksul ja mina sain viimasel sirgel (tänu suurele innustusele Toomase poolt) magusa võidu noppida ja oma esimese karika koju tuua. Kolmas koht tuli ja see oli üks kaunis päev. Sain poodiumile ronida- Jess! Läbisin 10 km ajaga 51:09.

Kuremäe kloostri jooksu parimad

14. juuni alustasin Trives Kambja tervisejooksude esimese etapiga. Oli päris vahva neid tõuse jalutada, sest joosta ei jaksanud ja tore oli Ulvi ja Maarikaga tuttavaks saada. 5km ajaga 25:10.


3. juuli toimus 2. Alajõe rääbisejooks. Rääbiseid ei õnnestunud saada ja tuli kurb neljas koht vastu võtta. Tegelikult oli meeleolukas, soe päev ja kalasupp maitses hea. 10 km ja aeg oli 53:18. Grete teine tillujooks.

12. juuli Trives Kambja tervisejooksude teine etapp. 5 km ja aeg 26:28. Jooksime Tartust kohale ja ka tagasi. Isegi normaalne aeg sellise hulluse peale. Hea trenn enne suurjooksu.

Ja 21-22 juuli tuli aeg oma tegude eest vastutada Ida-Virumaa staadionimaratonil. Registreerisin end 24h jooksule teadmata, et mida see endast kujutab, kas ma üldse tean mida ja kuidas seal teha. Olin kõige noorem ja läksin hooga peale, sain oma esimesed vitsad. Kaotasin oma küüned ja õppisin väga palju..eelkõige endast targemaid kuulama. Hasartne käitumine tõi kolmanda koha poodiumil, 153, 329 km ja suure rahulolu. Naiste edetabelis auväärt kuues koht ikkagi. Grete kolmas tillujooks.
Võidumehed-naised
8. august toimus Oriflame Wellness Kiikla karujooks. 10 km ajaga 49:15, mis oli kõigest 4 sekundit kehvem mu isiklikust rekordist aastal 2015. Selleks ajaks olin juba Crisi jooksukavade toel end treenima hakanud ja sain hea emotsiooni, et trenn toimib. Grete neljas tillujooks. Sain oma koogid (kes ennustas lähemale mu 24h kilomeetreid, see sai) ja pitsa üle antud ning olin väga tänulik korralduse eest.

16. august leidsin end Trives Kambja tervisejooksude kolmandalt etapilt. 5 km ja ajaks tuli 28:28. Järjest raskemaks rada läks, või lihtsalt tuleb tunnistada enda nõrkust küngastel. Peale viimast etappi selgus ka see, et võitsin loosi tahtel Prorunneritega 5 ühistrenni, mida pole kahjuks siiani olnud võimalik külastada, kuigi sooviks. Kus on Kassitoome?(Häbi-häbi, aga tunnen vaid Annelinna) Ja Tamme staadionile ei jõua ka õigeks ajaks kui lapsehoiuabi hilineb ning õigel hetkel liikuma kodust ei saa.

20. augustil olid lootused suured ja Suvejooksul tahtsin oma uut 10 km rekordit joosta. Paraku kuum ilm ja enda ülehinnatud kiirus ei andnud selleks luba. 10 km aeg tuli 52:15. Polnud rahul endaga. 

2.septembril jooksin VIII Kohtla-Nõmme rahvajooksu, mis oli ühtlasi ka viimane Heade jooksude sarja jooks. Läksin üldse mitte suurte lootustega ja tulin tagasi esikohaga! Minu esimene kullasära. Viimasel etapil sain ka võidu Eike ees, kes koguaeg mind võitnud oli. See oli hirmusvägev jooks, sest ma võitlesin oma koha ise välja. Minu isiklik 10 km rekord sai uhkelt parandatud ja selleks sai 45:07. Hoidsin enda kohta ja sain Heade jooksude sarjas auväärt teise koha.
Kaunis esikolmik
7.september korraldasin koos abilistega I Avinurme heategevusjooksu. Sain väärt kogemuse ja positiivse emotsiooni. Ise tegin treeningjooksu ja lihtsalt nautisin seda kõike. Grete viies tillujooks.

Ja tuligi minu maratonihetk 11.september. Eesmärk oli jälle alla nelja tunni joosta. SEB Tallinna Maraton sai läbitud ajaga 3:43:50. Uhke oli olla, järjekordne isiklik rekord. Treener Crisile jälle kiitus ja suurim lugupidamine, et mulle oma tarkusi jagas.

1. oktoober oli käes aeg 5. Tartu linnamaratonil. Läbisin 21,1 km ja uus isiklik rekord taaskord 1:43:23. Küll alles olin tubli ja juba harjunud end võitma. Hakkasin uskuma, et ma suudan veel paremini.

Minu kaua oodatud kaunikene 22-23. oktoober toimunud 24h jooksu Euroopa Meistrivõistlused Prantsusmaal. Küll ma alles tahtsin endale näidata, et targemalt alustades saan ma veel paremini joosta. Kindlasti mõtteis olid ka oma toetajad ja fännikesed, sest ega ma nalja tegema sinna Albisse ei sõitnud. Olin rahulik ja teadsin, et teen nii hästi kui suudan oma jooksukese. Tundsin kuidagi eelarvamusi enda suunas, sest olen ikkagi selle ala jaoks liiga noor. 77 naist osales ja saavutasin koha number 50. Tõusuruumi on palju. Aga taas tegin isikliku rekordi (juba igav lugeda eksole, nagu tuleks kõik hästi lihtsalt) ja uueks numbriks sai 173,319 km. Kogu tiim oli viimases osas väga suureks toeks ja see on ühisvõit. Just sellise etteastega sain eesti naiste rekordiomanikuks. Uskumatu, et minusugune "maakas" jõudis ka kuhugi tippu. Kuuendalt esimesele kohale liikuda on rohkem kui unistuste täitumine. Õnneks jahivad paljud seda 200 km piiri ja usun, et keegi naistest ka lati kõrgele tõstab. Vähemalt praegu on minu nimi seal üleval ja seni võin kekutada tagasihoidlikult. 
Albis, pilt Pialt
Viimane jooks on 19.novembril Tartu Novembrijooks. Vahemaaks on 5 km ja lähen lihtsalt läbima, et GoRunTartu sari saaks mõnusa lõpu. Siiski tuli uus isiklik rekord ja 23:24 on nüüd aeg, mida tuleb ületada.

5 km rekordit parandasin veidi üle 1 minuti!
10 km rekordit parandasin 4 minutit!
21,1 km rekordit parandasin 8 minutit!
42, 195 km rekordit parandasin 22 minutit!
24 h jooksu rekordit parandasin 20 kilomeetrit!

Aitäh kõigile, kes mind toetanud on! Suur tänu Ida-Virumaa Headele jooksudele ja inimestele nende jooksude taga. Erilised tänud ema, õde, vend! Suurepäraste jooksukavade ja minusse uskumise eest tuleb eraldi välja tuua treener Cris Poll! Kõiki-kõiki tahaks tänada, kes minu arengut toetasid ja häid sõnu jagasid. Loodetavasti saate olla uhked ja öelda, et "Tänu minu panusele on see tüdruk seal Eesti praegune rekordiomanik"

Kindlasti tuleb järgmisel jooksuaastal ka tagasilööke, sest elus on ikka tõuse ja langusi ja koguaeg isiklikke ka vist poleks reaalne teha. Samas tean, et see kõik on alles millegi suurema algus. Treenin edaspidigi kava järgi ja kuulan pikema jooksukogemusega inimeste nõuandeid.

Minu jooksuelu on parimas korras. Kõik rekordid said uue läike ja tark treenimine sai alguse. Ma kohtasin nii palju särasilmseid jooksuinimesi ja hakkasin ka ise jälgima erinevaid jooksuvõistlusi. Oma kõige suuremaid salasoove ei avalda, sest hetkel on vara kõike ette rääkida. Usun, et olen võimeline arenema ja ma ise tahan seda teed käia. Ma leian kuidagi selle aja trennideks, ma tahan näha oma nahal, et täiesti keskpärane jooksuharrastaja võib end tänu tööle ja suurele tahtejõule pjedestaalil näha. Kõik on võimalik!

Grete 5 tillujooksu - minu 15 jooksu ja aasta on täis liikumist olnud.

Plaanisin ka Viimase ÖÖ unistusel osaleda, kuid üht ning teistpidi mõeldes siiski pean ilusast mõttest loobuma ja jätan kindlasti tulevikuks midagi erilist. Aga jooksusõpradel soovitan minna ja nautida!

Kuidas läheb ja millele mõtlen?

Minu armas liikumisblogi kajastab peale minu jooksu/trennialaste hetkede ka veidi minu liikumist parema elu poole. Peale Iisaku 24h jooksu tegin esimesed sammud vabaduse ja rahuni. Lõpetasin 6 aastat kestnud kooselu ja kolisin lapsega pisikesse üürikodusse. Väga õige otsus! Esimesed rasked aga vajalikud sammud said tehtud. Nüüd peale Albis toimunud 24h jooksu mõtlesin, et pean leidma endale töö, mis pakub mulle midagi enamat kui pisikest palka ja väsinud keha. Püüan end jalgele saada. Samas on midagi uut leida väga keeruline kui 8-16.30 ja E-R saaks vaid tööl olla, vahel ka mõni nädalavahetus. Lisaks võtan end kokku ja kui suudan leida võimaluse (laps hoitud, meeldiv sõiduõpetaja, taskukohane autokool) siis teha ka autojuhiload järgmise 5 aasta jooksul.

Lisaks tahaks kooli minna ja õppida. Tunnen end ikka päris rumalana ja gümnaasium sai ju 2012 juba lõppenuks loetud. Aastad lähevad ja kui kogutud teadmisi ei rakenda eluliselt, siis ununeb enamus ja ühel ilusal päeval kui kõrgharidust omandama on võimalus suunduda, siis tuleb A-st ja B-st pihta hakata. Tekib juba pisike kahtlus, et kas üldse saaksin hakkama.

Peale igat ööpäevast jooksu leian mingid punktid, millega pole rahul oma elus ja püüan neid parandada. Eneseteostusvajadus on haripunktis. Samas tekib ka peale jooksu äratundmine, et on asju, millega võin leppida ja mis mulle rõõmu valmistavad.

Leppinud olen sellega, et ma ei ole 100% oma lapsele olemas, kuid seda leevendab asjaolu, et sel ajal kui mind pole on vanaema, vanavanaema ja õde/vend inimesteks, kes pakuvad talle turvatunnet. Üksi last kasvatades tuleb tuua ohvreid kui on soov endale ka elada. Kindlasti oleksin ilma jooksudeta palju tujukam ja ärrituksin ka pisiasjade peale. Liikumine aitab endaga rahusõlmida ja seeläbi ka teistega sõbralikult suhelda.

Rõõmu valmistab see, et laps on mähkmevaba, oskab end sõnadega arusaadavaks teha kui just jonnituju pole ja enamasti peame kõndimise asemel jooksma. "Jookse, jookse, kiilesti-kiilesti!" Lasteaias on tubli laps ja elab end kodus välja.

Viimasel ajal olen ka mõelnud, et miks ometi ma siin Tartus elan. Ida-Virus oleks kuidagi kodusem tunne. Paraku siin on mul mingisugune töö, lapsel koht heas lasteaias. Ehk tulevikus veidi rohkem võimalusi.
Autor:Margit Partei
Hakkan vist ringiga tagasi jõudma ja praegu enam ei tundugi mõte elust maal nii jube.
Poleks arvanud, et hakkan igatsema ahjusoojust ja majas elamist. Küll askeldaks köögis ja tunneks end hästi kui perekond sööks ja kiidaks. Linnas sellist tunnet ei tule kuidagi peale, kõik on nii käe ja jala juures ning eriti pingutama ei pea (laps sööb ülivähe). Samas pole ka siis võidurõõmu oma kätega valmistatust.

Selline segane ja erinevaid mõttejuppe täis postitus. Eks ma tunnen end lihtsalt üksikuna ja püüan harjuda.

Jooksukava algab järgmisel nädalal ja tuleb taastuda veel, et jõuda tagasi punkti, mis oli enne 24h jooksu ja sealt edasi minna aina paremaks. Toiduga end lohutada ka ei tohiks, liiga palju koogikesi on lubatud. Selline õnnelik-õnnetu tunne on. Olen suured sammud juba astunud ja peaksin ülirahul endaga olema, aga millegipärast on ikka tühi tunne.

Lubasin, et siin blogis isiklikuks ei lähe, kuid samas mulle meeldib kui lugeja saab aimu ka sellest, mis peas toimub ja mis hinnaga kõik tuleb. Olen päris tavaline ja kohati endaga puntras, mitte superinimene.

neljapäev, 3. november 2016

Jooksust, talvest, raamatutest

Eile jooksin oma taastava 6 km jooksu. Peale tööpäeva on jalad ikka päris väsinud ja läheb aega, et uuesti hoog sisse saada. Tuleb anda endale veel aega ja trennid rahulikumad teha senikaua kui vaja. Eile tabas mind kohutav köhahoog ja nohu oleks ka nagu aeg-ajalt. Enesetunne on hea, kuid jalad on joostes kuidagi õrnad veel.

Mulle ei meeldi talv. Lumi, lörts, külm! Üldse tahaks elada sel sügis-talvisel perioodil kuskil soojas. Lisaks sellele on detsembris minu ja Grete sünnipäevad, jõulud ja aastavahetus ning alati tuleb teha kohutavaid arvutusi ja valida üks sündmus mida veidi rohkem tähistada..lapse sünnipäev ja teised tähtpäevad peab kuidagi üle elama. Õnneks väärtustame rohkem koosolemist ja tegutsemist kui kalleid kingitusi. Samas on igal aastal keegi, kes uurib, et mis sünnipäevaks või jõuludeks said (kinke mõeldakse) ja siis tuleb tõdeda, et lilled ja kook. Peale seda tuleb küsijalt suur imestus ja nimekiri asjadest, mis tema kõik endale lunastas, mõni veel lisab rahalise väärtuse ka juurde. Kuulan ära ja vastan, et küll on alles vedanud. Samas kas õnnelik on see, kel on surres rohkem asju?

Kohati tunnen, et minus on mingi vana naise hing ja raske on omavanuseid mõista. Miks ei mäletata kui tore oli ilma nutiajastuta..käidi külas, sooviti päriselt õnne sünnipäevadeks, sai vestelda tunde ja tunde. Nüüd piisab laigist ja ongi korras? Mina igatahes tahaks vahel sellelt rongilt maha astuda ja päriselt tunda, mõelda ja öelda. Kohati on tunne, et ainult jooksurajal näebki neid pärisinimesi, kel pole aega telefoni näppida ja isegi mõni julgeb paar head sõna öelda. Muidugi ka ma ise veedan palju oma vabast ajast Internetis, kuid valin aega ja kohta. Üritan olla päriselt kohal.

Miks mulle meeldib joosta praegusel ajal:

  • Ma tunnen end võitjana. Raske on lörtsiga ja ülesmäge joostes, kuid vaikselt jõuan alati tippu.
  • Unisus ja väsimus kaovad imeväel.
  • Lumesadu ravib hinge ja annab värskendust. Rahustab mingil viisil.
  • Saab kihilist riietust kanda ja joostes on soe.
  • Saab tasakaalu harjutada. Kas peale jään mina või hoopis jäine teelõik?
  • Aina vähem inimesi jookseb ja seda tegijam on tunne.
  • Kõik on kuidagi puhas ja maaliline.
  • Saab kuulda toredaid kommentaare paksudes jopedes inimestelt. (Eile vanem naisterahvas lausus: "Issand jumal, mõni jookseb sellise ilmaga!")
  • Joostes tundub kõik palju parem.
  • Mõnus on peale jooksu soojas vannis vedeleda.
  • Saan punased põsed, hea enesetunde ja suudan nautida olemasolevat.
Täna mul on vabadus ja üritan puhata (magada, lugeda, koristada, söögikraami muretseda).

Loen kahte huvitavat raamatut. Esimene, mis on peaaegu lõpusirgel on Heleen Vennikase kiidetud "Võluv soolestik" (Giulia Enders). Tõesti on põnev lugeda ja saab palju paremini aimu keha toimimisest. Teine raamat mida soovitas üks hea lugeja on "Mees ja naine" (Anatoli Nekrassov). Seda raamatut otsisin raamatupoodidest, kuid kõik on läbimüüdud. Viimaks peale nädalast ootejärjekorda sain raamatukogust laenutada. Mõni lugeja on kohati kirjutanud pastakaga vastuväiteid ja krõbedaid väljendeid, aga mul pole huumori vastu midagi ja loodetavasti autori teksti pole edaspidi rikutud.

Lõppu panen pildikesi suvest ja Ida-Virumaal tehtud tegudest:
Grete esimene tillujooks Kuremäel
Tillujooks enne minu esimest 24h jooksu

Avinurme staadionil enne Heategevusjooksu
Kui selle aasta viimane jooksuvõistlus on läbitud, siis võtan ka oma suurepäraselt võrratu liikumisaasta kokku ja tahaks kohe ühe ülipika postituse koostada, et hea oleks vaadata, et mis ja kus siis tehtud sai. :)

esmaspäev, 31. oktoober 2016

Tänane päev ja mõned vastused

Esimene minitrenn tehtud. Katsetasin 3 km ja rahulikult kannatas joosta. Tunne on parem kui peale Tallinna maratoni, kuid nädal on juba puhatud ka.

Tööl pole midagi muutunud. Rahulolematus, negatiivsus ja tüdimus läbi naljade on endiselt teemaks. Rahu minus on olemas ja eks näis kaua ma seda positiivset meelt säilitada suudan. Hea on liikuda ja saab taas tavapärase elutempo sisse.

Hommik oli raske ja Grete ei tahtnud nututa lasteaeda jääda, kuid õhtul juba kilkas, et tore päev oli. See temast kiirgav sõjakus on ka minus ja päris keeruline on sellega toime tulla. Ta teab mida ta tahab ja kui täpselt ei tea, siis nõuab ja peab saama...kompromissitu. Õnneks aeg aitab selles osas.

Toitumise osas on olnud soolaperiood, kus tahaks kõike friikartulitest kuni kartulikrõpsudeni. Nüüd on magusaperiood, eriti puuviljad ja erinevad magusad kohupiimad, koogid lähevad heaga alla. Üldse ei muretse ega keela paaniliselt, sest nagu tavaks minu puhul, siis seedimine on oluliselt kiirem mõnda aega peale ultrat. Toitumine läheb ka vaikselt tervislikumaks tagasi. Pudruhommikud juba toimivad.
Praetud singi, avokaado, merevaigu-kaerahelbepuder
Huviga ootan novembri lõpus toimuvat koormustesti, et teada oma seisust. Tuleb suurem analüüs ja peale seda saab mõistlikult edasi treenida. Vereproov näitab puudujäägid ja toitumine tuleb korda saada, et energia tuleks stabiilselt päeva jooksul peale ja kui kõik on hästi siis saab juba ultrasportlase moodi treenida.

On uuritud kas sain diplomi või rahalise preemia uue rekordi tegemise puhul. Paraku 24h jooks pole nii hinnas veel meie maal. On au ja kuulsus ja edetabeli tipus minu nimi. Tööl peab käima, pensionile varem ei saa ja sponsorid aknast ja uksest ei ründa.

Mis edasi plaanin?
Järgmisel aastal üks 24h jooks, äkki maraton ja mõni Tartu ja/või Ida-Virumaa lühem jooks. Üldiselt teha trenni vaikselt ja püüda terve olla.

Kas vigastusi ei karda?
Ette ei oska karta. Kui tekib, siis tuleb ravida ja õppida sellest ajast midagi. Eks ma siis loeksin ja kirjutaksin rohkem.

neljapäev, 27. oktoober 2016

Kirjakesed iseendale ja soov joosta

Kohe tuju tuli blogida veidi. Täna on olnud soolaleivapäev ja toredad külalised on nähtud ning oma kodudes juba. Väga meeldiv oli lobiseda ja näksida head-paremat.

Mõtlesin kirjutada veidi sellest, et miks üks mõistuse juures inimene jookseb vabal soovil 24h. Mina saan vaid enda arvamust edasi anda ja kindlasti igal jooksjal on oma teooria selle kohta. Minu esimene põhjus on see, et ma tahan. Ma tahan proovida aina pikemalt järjest jooksmist ja 24h jooksul on see katsetus võimalik. Ei tunne, et mul midagi rohkem viga oleks kui neil noortel, kes tahavad igal nädalavahetusel klubitada/tarbida alkoholi. Kõik ongi valikutes kinni. Minule annab ultrajooks erilise tunde ja võimaluse oma keha paremini tundma õppida. Võiks öelda, et olen iseenda parim sõber. Endast peab hoolima, et mitte lõpetada jooksu kurvalt. Piirid tuleb äärmise tundlikusega aimata ja hoida end liikuvana.

Kindlasti ei pea ennast paremaks teistest ja usun, et andekaid jooksjaid on palju. Ma näin eriline seetõttu, et ma julgen sellest kirjutada ja mulle sümpatiseerib kogu teekond iseenese maksimaalse arenguni.

Kindlasti paneb selline eneseületus väärtustama elu. 24h on piisavalt pikk aeg mõtlemiseks ja mõned pusletükid saavad paika, mis argirutiinis tunduvad lahenduseta. Ultra üksluine korduvus on hoopis teine ja seda tuleb õppida positiivselt läbi elama. Minu tavapärane kodu-lasteaed-töö-trenn-lasteaed-kodu rutiin on palju keerulisem ja stressirikkam, sest igal päeval võib keegi üllatada nii positiivselt kui ka negatiivselt. Jooksu ajal saan vaid endale keskenduda ja süütunnet ei teki - kõik teen iseendale. See päris iseendaga aeg on väga väärtuslik, et peale jooksu jälle parem inimene olla oma lähedastele.

Tekib tunne, et võimatu on võimalik. Eesti naiste 200 km ei tundu enam ilmvõimatu. Paljud harrastajad püüavad, kuid teekond selle võimsa numbrini võib olla väga pikk. Loobuda ei tohi ja läbi kogemuste tuleb kasvada. Mõõnale järgneb tõus ja unistused täituvad kui neid kirja panna/kujutada peas reaalsetena.

Mõtlesin järjepidevalt reisimisele ja soojale puhkusele. Unistus realiseerus läbi Albi võistluse. Oma kinnises blogis kirjutasin enne sõitu ka järgmised read: "15.10.2016 See pealkirjas olev mõte (Kui minust saab Eesti naiste uus rekordiomanik 24h jooksus) on mu peas peale Iisakus toimunud jooksu, et ma võiksin ühel kaunil päeval (kui vorm ja muud olud sobivad siis juba Prantsusmaal) 200 km lähedale joosta ja näha end Eesti edetabelite tipus. Kindlasti ootaksin ka uusi ja praeguseid positiivselt meelestatud konkurente ikka ja jälle rajale. Seda jooksu peab nautima ja sisemiselt peab olema tugev, et mitte peale esimesi väsimusmärke emmele helistada ja koju nuttes minna. Hetkel kuues ja võiks ikka tõusta kui olud lubavad.

Euroopa naiste esikolmiku mõistes on veel liiga vara, olen veel roheline ja pean palju arendama nii kiirust kui treenima mahtu. Maailma mõttes olen veel täiesti tundmatu. Aga kuni on unistusi ja ruumi areneda, seni ma selle kõige nimel pingutan. Elus peab saama end täieliku tähena tunda. Vähemalt mina tahan särada ja seda enda tehtud töö vilju maitstes.

Pean tõdema, et poleks iialgi nii kaugele jõudnud kui poleks saanud tuttavaks erinevate korraldajate ja jooksurahvaga. Toetus on hindamatu. Minu võit on ka kõigi teie! Ilma treener Crisi kavadeta oleksin ilmselt samas "teen kõike ja jõuan mittekuhugi" rattas. Õnneks jõudis tema abi minuni õigel ajal ja ultrajooksupisik sai veel enam hoogu juurde kui nägin, et mul on võimalik saada paremaks ja suurema tõmblemiseta.

Kui veel pole minu aeg, siis teadke, et küll tuleb aeg kui selleni end treeninud olen. Rajal võib 100 asja juhtuda ja ideaalset olu pole peaaegu olemas, kuid loodan, et saan anda endast parima ja tulla pea püsti koju, mis ka ei juhtuks." 

 "18.10.2016 Mina hulluke oleks alustanud 6 min/km aga õnneks toodi mind maapeale ja teoorias  alustan 7min/km ja tulemus 155-180km oleks mõistlik. Muidugi nüüd meenutades Iisaku kogemust, siis hoiaks kätega peast kinni ja mõtleks, et issand mis tempo sa valisid!! 5:30 min/km ja 24h pole just kõige targem esimese kogemuse omandamiseks..aga mis tehtud see tehtud. Vahva mõelda, et julge peale hakkamine on pool võitu."

Kindlasti soovitan kirjutada endale kirjakesi vahepeal ja vahel võib juhtuda, et ulmelised asjad saavad juhuslikult reaalsuseks.
Iisaku Staadionimaratonil

Ja neile, kes arvavad, et ma käin end jooksul piinamas, siis tõesti pole muretsemiseks põhjust. Sellel on oma võlu ja kui hing on rõõmus, siis tuleb oma asja ajada.

kolmapäev, 26. oktoober 2016

Taastumine peale Albi 24h jooksu

Ma pole end kunagi nii väsinuna tundnud. Soov magada saabus üsna kiiresti peale jooksu lõppu. Silme eest läks korraks mustaks ja mainides seda fakti saadeti mind kenasti matile pikali. Und ei tulnud aga jalad üleval ja sooja magamiskoti all oli hea lesida. Puhkasin veidi, et jõuda pesema ja riideid vahetama. Mõned pisarad rahulolust said ka luba voolamiseks. Elan ikka sissepoole ja vähesed vaid näevad tõelisi emotsioone.

Hotelli jõudes ja viimaks tossud jalast ning higised riided seljast saades oli üllatus suur, sest ei märganud midagi hullu. Pesta oli valuvaba. Paar suuremat vesivilli varvastel, kuid need ei teinud häda. Järgmisel päeval märkasin särgi kaeluse tekitatud kahte pisikest hõõrdumisjälge ja seekord sellega kõik piirdus. Seekord olin olnud targem. Määrisin korralikult kõik sisse ja tossud olid head.

Liikumine oli raske, kuid tehtav. Alles täna öösel tundsin, et jalad on lihasvalus ja päev varem olid varbad paistes. Märkasin, et liikudes on tunne hea, kuid kui diivanikaunistuseks olla, siis hakkavad jalad endast märku andma. Puhkan sel nädalal ja püüan väiksed jalutuskäigud ka ikka päevas teha, siis on tunne mõnus.

Külmkapini jõuan ise ja isegi poes käisin. Hea tunne on enda vigadest õppida ja nüüd tundub taastumine kiirem.

Kui peale Iisaku jooksu jäin kaaluga nii 3-4 kg miinusesse, siis sel korral on seis -1 kg. Selles osas on õppida kindlasti, sest peaks ikka korralikult tagasi sööma oma kulutatud kilod. Tankimise kohta peab rohkem lugema ja kogemustega jooksjaid kuulama.

Tänaseks on söömine ja magamine ka tavapärane. 25.10 päeval avastasin pooleldi näritud pirni kohvri pealt, järelikult käisin söömas öisel ajal.
Pilt pärit Pialt
Tundub, et võib juba järgmistele jooksudele vaikselt mõtlema hakata. Sel aastal on üks põnev jooks veel plaanis läbida ja ka koormustestile sain täna aja kirja pandud. Täitsa põnev saab olema.

(Meenus veel, et selline palavikulaadne tunne oli ka esimestel päevadel peale jooksu. Kord oli liiga külm, siis jälle kuum.)

Minu esimene taastumine: http://jooksublogi.blogspot.com.ee/2016/07/taastumine-peale-oopaevast-jooksu.html

teisipäev, 25. oktoober 2016

Albi Euroopa Meistrivõistlused 24h jooksus! Olen uus Eesti naiste rekordiomanik!

Minu teine ultrajooks!

Tere hommikust! Sajab lund, mu vennakese sünnipäev number 19 ja taas olengi kodumaal. Taastun vaikselt ja püüan esmased mõtted kirja panna. Kindlasti täiustan postitust, kui midagi meenub/tahan lisada, sest läheb aega veel selleni, et mõtlemine taas tavapärane oleks.

Minu reis Prantsusmaa poole algas (kell 2.30 ja kuupäevaks oli 20.10.2016) Tartu bussijaamast. Öösel magada ei saanud, oli täiskuu ja keerutasin end silmad kinni kuni oli aeg liikumiseks küps. Tallinna Lennujaamas saime Crisiga kokku ja läbisime kontrollid nii nagu vaja. Minu kõik eelnevad pabistamised olid asjata, kõik sujus ja midagi ära ei kaotanud ega alla ei kukkunud.
Pilt tagasilennust, alguses nautisin lihtsalt vaadet, ega taibanud klõpsu teha öistest linnatuledest
Kõik oli minu jaoks uus ja huvitav. Müra oli häiriv alguses, kuid viimasel lennul mõtlesin, et kas tõesti harjusin ära või on iga lennuga mu kõrvakuulmine kehvemaks jäänud. Magada lennukis väga ei õnnestunud. Kõrvad läksid pidevalt lukku, kuid see oli pisiasi.

Kogu reis Tartu-Tallinn-München-Toulouse-Albi-Toulouse-München-Tallinn-Tartu. Neli korda sain lennata ja järjest meeldivamaks muutus. Nii mõnus oli sooja saada, päike paistis ja Albi oli väga ilus.
Hotell, kus ööbisime. (Pildi autor: Raili Rüütel)
Kõik Eestlased olid äärmiselt positiivsed ja andsid pidevalt head energiat. Lausa ebaeestlaslikult soojad inimesed. Ma ei ole siiani ühtegi ultrajooksjat näinud, kes poleks heatahtlik. Süüa saime hästi. Õnnestus isegi Decathlonis käia ja mõned soodsad spordiriided hankida juurde. Meeldiv oli, et võeti mind omaks, kuigi olin ju kõige noorem ja tundsin end esialgu alaväärsena. Kindlasti on hästi palju mõtlemises kinni.

Mõtlesin kirjutada hästi pika ja sisuka postituse, kuid kordama nagu ei soovi hakata ja huvilised saavad lugeda erinevaid postitusi siin ja seal portaalides. Olen lahke ja jagan seni leitud linke:
Kindlasti ei olnud jooks lihtne. Olin nii rahul kui suutsin 12h jooksul 100km järjest joosta. Peale seda läks kõik raskemaks. Kui märkasin kedagi meie tiimist kõndimas, siis tuli ka endal erinevaid mõtteid pähe ja proovisin ka kõnni-jooksuringi, mis polnud hea mõte, sest mugavusega harjub ja mootorit uuesti tööle saada on väga keeruline. Reied valutasid, mis pole üldse ime sellise pika jooksu ajal. Lubasin mitte vinguda, aga natuke ikka tuli hädaldamist ka. Õnneks vabatahtlikult väga telki puhkama ei läinud. Kuulasin soovitusi ja püüdsin eeskujulik olla, vähemalt nii palju kui keha lubas.

Esialgu kui kuulsin, et väga vähe on tavalisi wc-potte ja enamus on kükitamisega, siis mõtlesin, et appi, ma ei taha. Võistluse ajal aga see variant toimis suurepäraselt, sest venitas kenasti reisi ja jalad läksid värskeks..loomulikult mingi ajani. Viimastel tundidel oli piinarikas ja seinade najal sai end püsti tõmmatud. Loomulikult oli see hea viis saamaks melust vaheldust ja omaette olla. Ehk sai isegi liiga palju seal mõtisklemas käidud.
Sellised umbes
Tegelikult mul oli päris palju õnne. Toetustiim oli suurepärane, hoolitses, et ma pidevalt ikka vett tarbiksin ja sööksin..vahepeal lähevad tavalised asjad meelest. On lihtsalt siht silme ees ja tuleb liikuda. Mingil perioodil oli kõik hall ja kiirkõnd aitas mul veidigi kilomeetreid juurde saada. Täiesti tühi pilk ja zombiestumine oli ka täiesti uudne ent usun, et vajalik kogemus. Kindlasti polnud ma ainus, kes nii vaimselt ära vajus. Heleen ja Raili motiveerisid rajal ikka väga palju. Lausa 180 km kava arvutati mulle välja, kuid jalad ja mõistus ei jõudnud tegudeni. Andsin endast nii palju kui sel korral suutsin. Kartsin, et uus Eesti naiste rekord jääb tegemata ja nii mõni kilomeeter jääb puudu eesmärgist, kuid teised uskusid minusse lõpuosas rohkem kui ma ise. Heleen aitas vormistada ning oli lõpuni kõrval toeks ja suutsin isegi imekombel joosta, kuigi üksi tundus see võimatu missioon. Tunne oli, et peagi kukun rajapiiretesse ja pulss on laes juba kõndimisel, tegelikult polnud tagasi vaadates asi nii hull, vaid oleks pidanud positiivsust endasse rohkem laskma. Muidugi on väsimus ja raske kõigil.

Mida ma 24h jooksul sõin: pihuga rosinaid mitmel korral, hunniku geele, kummikomme, soolaseid küpsiseid, datleid, tomatit, šokolaadi, kartuliputru, apelsiniviile, banaani. Toit tegi tuju ikka paremaks kui raske oli. Sporditoit.ee geelid olid ikka suureks abiks. Jõin puljongit, ohtralt vett, mulliga vett, tassikese kohvi (ei sobi mulle, teeb seedimise liiga kiireks ja halb enesetunne tekib), energiajooki viimases jooksuosas (olen energiajookide vastane, aga siis oli juba täiesti ükskõik, peamine, et kuidagi ärkvel saaks oldud ja liikuda edasi..tuleb tunnistada, et aitas küll). 

Toidulaud oli kaalulangetaja unistus. 2 aastat tagasi oleksin suure tõenäosusega silmi pööritanud ja mõelnud, et issand, nii võib ju paksuks minna. Mul on hea tõdeda, et ei pea enam toitumisalaselt tõmblema ja sööngi seda, mis mulle energiat annab. Loomulikult puhas toit on parim, kuid alati mitte nii kättesaadav ja mugav sellise elu juures.

Kogesin viimaste ringide jooksul krampe. Vasak reis tegi kahtlaseid asju, kuid Heleeni soovitused aitasid ka sellest punktist üle. Nii hea oli tunda, et toetus oli kõrval ja ma ei olnud üksi. Kui eraelu on üks paras lahinguväli ja "peab üksi hakkama saama" teekond, siis spordielus on mul tõeliselt vedanud ja juhuslikult sellised toetavad inimesed mind saatmas olnud.

Villid tulid, kuid jalad katki ei ole. Tossu valik õnnestus, olid number suuremad tossud ja vahepeal ümber jalatseid ei vahetanud. Minu loogika ütles, et kui tahan midagi ära teha, siis ei ole vaja liigselt aega kaotada kui kuskil midagi just ei häiri. Vesivilli geel aitas väga palju ja kui villikesed katki läksid, siis sain ikka edasi joosta. Ebameeldiv oli vaid korraks, kuid see oli ületatav. 

Tulemus jäi 173,319 km (7,22 km/h). Miks just 173, sest tütar saab mul detsembris 3aastaseks ja idee tundus nii tore, et läbi hädade pingutasin lõpuni.

Mida vahepeal mõtlesin:
  • 161 km ja aitab küll. Aeg tundus minu vastu olevat.
  • 180 km oleks nii ideaalne, aga kõndides seda ei saavuta kahjuks.
  • Oi mu tütar on uhke!
  • Mida ma siin veel teen?
  • On see kõik päriselt?
  • Kui mina suudan, siis suudab igaüks!
  • Tunne peab normaalne olema alguses, liiga heaks ei tohi muutuda!
  • Hoia oma tempoga tagasi, muidu ei kesta lõpuni!
  • Ma nutan rajal ära, siis ei pea pärast pillima.
  • See 24h on nii tore ja samas nii raske, aga ikka tahaks uuesti proovida.
  • Mu toetajad on nii armsad ja kindlasti jälgivad mu teekonda.
  • Kõigi head sõnad ja Stardipaik.ee keskkonnas projekti toetajad andsid mulle võimaluse end teostada.
  • Minu võit on ka teie!
  • Ma olen nii rahul, et ma olen ka nüüd keegi. Minust on märk maas.
  • See on alles algus!
Nii palju on inimesi, keda sooviksin ekstra tänada. Te teate, kes te olete! Nautige võidurõõmu minuga!

Üldiselt olen näiliselt rahulik ja emotsioonitu. Isegi pole päris kindel, kas kõik on kohale jõudnud.

Vaikselt taastun ja söön-magan-söön-loen uudiseid ja tänan "tublide", "super" ja "olen uhke" kirjakeste eest. Hämmastavalt paljud tundmatud ka õnnitlevad, seega mul on rõõm, et lähen nii palju korda. Olen siiski täiesti tavaline naine, kes lihtsalt otsustas proovida ja leida endale sobiv ala.

Muidugi 12h, 6h ja 100km jookse oleks ka tore kunagi katsetada. 24h juures tunduvad need ikka väga lühikesed ja vahelduseks kindlasti head.

Uskusin juba põhikoolis, et olen pikamaajooksja ja tuligi välja, et nii ongi. Tuleb uskuda, teha tööd ja toetavad inimesed satuvad õiges kohas ja õigel ajal eluteele, et unistustele hoogu anda.

Minu projektist saab lugeda, nimelt Stardipaiga lugu ilmub Sportland Magazine sügisnumbris, mis tuleb välja 1. novembris ja seda jagatakse Sportlandi kauplustes tasuta. Minge otsima!

Peale sellist suurt eneseületust tahaksin tänada nimeliselt:

Cris Poll - Treener, kes arvestab kavade koostamisel minu vähese vaba ajaga. Annab nõu ja valgustab jooksualaselt. 

Heleen Vennikas - Nii siiras, nii avara silmaringiga ja tohutult positiivne naine, kel polnud üldse kahju oma rekordit mulle "pärandada".

Raili Rüütel - Väike päike, pidevalt naeratus näol ja samuti väga särav. Selliseid vahvaid inimesi võiks veel enam leiduda.

Mart, Toomas ja Peeter - Sain ikka itsitada naljade üle. Tore on näha, et mehed püüavad omi eesmärke ja on sihikindlad. Head sõnad rajal kulusid ära.

Pia ja Pille - Suure töö tegite kahekesi! Selline innustav toetustiim. Andsite palju jõudu raja ääres juurde.
Pilt:Raili Rüütel
Minu esimene ultrajooksu kogemus: http://jooksublogi.blogspot.com.ee/2016/07/minu-esimene-24h-jooks.html

kolmapäev, 19. oktoober 2016

Ja kohe-kohe ma lendangi...

Euroopa meistrivõistlused- kõlab hirmuäratavalt. Minusugune tavaline noor naine, vaid ühe ultrakogemusega ja juba katsetamas uusi radu. Kindlasti saan palju õppida ja püüan anda endast parima. Seekord siis juba veidi mõistlikumalt alustades ja lootusega, et joosta saab stabiilselt. Vähemalt teooria on paigas ja nõuandeid olen ka kuulama hakanud. Varem ikka koguaeg arvasin, et olen ise tark ja loogiline- noor ja rumal hoopis, aga õnneks õppimisvõimeline.

 Täna öösel sõidan lennujaama poole ja reis Prantsusmaa poole saab alguse. Tegelikult olen juba ette ära kartnud kõik asjad ja loodan, et kõik sujub nii nagu plaanis. Siin peab tänusõnu treeneri poole saatma, sest olen enda küsimustele vastused saanud. Aitäh!

Kohver on koos ja üldse ei tea, kas neid asju kaasas on vähe või liiga palju. Mida veel vaja võib minna? Kas eelnevate päevade lõunauned taastavad unevõla? Kas ma suudan mitte ülemõelda?

Igatahes olen valmis uut kogemust omandama ja oodanud olen ju päris pikalt. Järgmisel korral postitus kui jooks on läbitud ja siis saan juba analüüsida kuidas läks ja tingimata pean rahul olema. Kõik toetajad võtaks kaasa kui vaid võimalik oleks, hetkel peate leppima kohaga minu mõtetes.

Lähen ja naudin!

viide

laupäev, 15. oktoober 2016

Kogemused Oriflamega

Olen nii 3-4 kuud kasutanud Wellness vitamiine. Teadlikult tarbisin toidulisandeid vaid raseduse ajal, lapsepõlvest mäletan veel vastiku maitsega kalaõli manustamist. Polnud mul erilist emotsiooni ja mõtlesin, et kui esimesel kuul midagi ei juhtu, siis edasi ei soetagi. Õnneks märkasin palju uusi pisikesi juukseid tukaosas tulemas ja küüned oleksid ka nagu tugevamad kui varem. Samas peab tõdema, et kui toitumine on käest ära, siis ega need lisandid eriti ei aita, pigem ikka kaks asja koostöös. Soovisin teha koormustesti, kuid ei jõudnud aega kirja panna õigel ajal ning tuleb kunagi peale 24h jooksu minna ja saada teada kõik näitajad. Saan võrrelda ja teha omad järeldused, kas d-vitamiini on keha rohkem omastanud ja kuidas on muude näitajatega seis. Tundub küll hetkel, et seis on tunduvalt parem ja toetab sportimist. Nohu ja köha pole mind külastanud sel sügisel, kuigi haigeid inimesi käib poes väga sageli.

Lisaks meeldib mulle see, et ühes pakikeses on 3 erinevat vitamiini. Üks pakike sisaldab: 2 Omega 3 kalaõli kapslit, 1 Swedish Beauty Plus ilukompleksi kapslit (astaksantiin ja mustikaekstrakt), 1 Multivitamin & Mineral tabletti naistele. Seega hind tuleb üpris mõistlik ühe kapsli kohta. Eraldi kõiki erinevaid soetates läheks tunduvalt kulukamaks.

Samuti olen kasutanud Natural Balance vanillimaitselist kokteili. Sain proovida ja esimene kogemus oli kehv. Tundus pulbrine ja kuidagi vastumeelne. Kuna katsetasin kodus lõpuks erinevaid variante, siis piimaga oli täitsa hea. Võttis magusaisu ära ja tundsin end energilisemana. Järgmise paki julgesin ise tellida ega pidanud kahetsema. Vahepealadena oli kiire ja mugav asendus. Minu jaoks oli meeldivalt magus. Annab jaksu juurde kui järjepidevalt kasutada. Paljud teevad smuutisid sellega ja kiidavad. Hetkel katsetab vend kokteili ja loodetavasti saan tagasisidet. Tundub, et tema eesmärgiks on lihast kasvatada.

Oriflame kohtumisõhtul Tartus oli võimalik kuulata ja rääkida oma lugusid kaalu ning üldiselt toitumise teemadel. Väga populaarne oli keha kaaluda ja hiljem analüüsida kõiki näitajaid. Hea võimalus oli ja kurb, et kõik huvilised ei jõudnud sellest osa saama. Mis mulle eriliselt meeldis oli see, et sellel kohtumisõhtul olid äärmiselt positiivsed inimesed. Toetavad, andsid nõu ja arutlesid oma tervise ja elu teemadel. Mingit "sa pead nüüd liituma ja kõike tellima" ei toimunud. Seega kui on huvi, siis järgmisel korral soovitan tulla ja lobiseda toredate inimestega, saab teada uusi fakte ja hoolida tervisest ja heaolust üldiselt.

Mina tundsin igatahes head energiat ja nägin säravaid naisi, kes soovivad terved ja elurõõmsad välja näha.
Nii maitsev kokteil!
Soovin edaspidigi sportliku ja tervisliku eluviisi edendamist!